Minu 2019!

Kuna juba viimased paar aastat olen ma teinud sisuka kokkuvõtte enda eelnevast aastast, siis parem hilja kui mitte kunagi - siin on minu 2019 sõnas ja pildis! Panen iga kuu juurde viiteid minu varasematest blogipostitustest, et siis endal (või kellelgi, keda huvitab) oleks hea kunagi lugeda :)

JAANUAR

Võib vist öelda, et paremat algust ühele aastale ma ei oskaks ette kujutadagi. Aastavahetuse veetsime minu juures koos Inxu, Krissu, Kertu ja Kadriga. Teerada saunast tiigi jääauku oli korralikult sisse tallutud. Mõned päevad Tartus trenni, et siis mängida ülioluline EM-kvalifikatsiooni mäng kodus Rootsi vastu, mis õnnestus täismaja ees 3:1 võita. Kirjutasin sellest pikemalt SIIN. Paari päeva pärast sõitsime Soome Hämeenlinna, kus me võitsime 3:1 vast kõige olulisema mängu Eesti naistekoondise ajaloo jooksul ja tagasime esimest korda pääsu EM-finaalturniirule. Vähemalt minu majas võib 9.jaanuari lipupäevaks nimetada, sest see on ülekaalukalt mu elu kõige magusam võit, emotsionaalseim ja meeldejäävaim ööpäev. Kirjutasin sellest imelisest päevast SIIN. Peale Soomest tagasitulekut oli aeg lennata Prantsusmaale tagasi. Mängisime jaanuaris kolm mängu - võitsime need kõik 3:0. 

   

 

 

 

 

 

 

VEEBRUAR

Veebruariks olime juba kindlustanud Prantsusmaa esiliigas oma alagrupi võidu ja lootsime põhiturniiri lõpetada ilma ühegi kaotuseta, aga veebruari alguses saime ikkagi esimese ketuka kätte suurimalt rivaalilt Istresilt. Veebruari keskel saime kolm päeva vabaks ja tegin perele üllatusvisiidi Eestisse. Nii lahe oli kõikide šokis nägusid näha. Kirsiks tordil oli vanaema 75.juubel! Krissu 25.sünnipäeva saime ka Tallinnas ära tähistatud sellel nvl! Just lugesin ise ka selle postituse (SIIN) uuesti läbi ja no hea meelega teeks siukseid üllatusvisiite igal hooajal. Kõik teised mängud veebruaris õnnestus võita ja 24.veebruari veetsime koos Estonian Mafiaga Nancys. Kirjutasin sellest SIIN

 

 

MÄRTS

Märts oli suht igav. Mängisime neli mängu - 3 võitu, 1 kaotus. Märtsi lõpus oli vaba nädalavahetus, mille veetsime Luksemburgis ja Saksamaal koos minu Luxis elava sugulase Katiga ning Eestist külla tulnud Kati õe Kaidi ja tema tütre Kristinga, kellega sellest ajast saati me suured sõbrad oleme :) Piltiderohkest eestlaste nädalavahetusest saab lugeda SIIT

 

 

 

 

APRILL

Aprillis võitsime kolmest mängust kaks ja saime jälle ühe vaba nädalavahetuse, mille sisustasime taaskord eestlastega koos, aga seekord Strasbourgis ja Alsace'i piirkonnas. Loe SIIT. Aprilli lõpus chillisin mõned päevad Juli ja Anuga Nancys. Vaatasime seriaale, käisime jalutamas ja sõime Nancy kõige paremat lasanjet.

 

 

 

 

 

 

MAI

Mai alguses kindlustasime pääsu Pro Asse ehk Prantsusmaa kõrgliigasse, aga enne kodust karika Final Fouri oli meil jälle vaba nädalavahetus ja nagu valatult olid jälle sugulased Eestist platsis. Käisime Belgias lahedates koobastes ja avastasime Luksemburgi väikesed külakesi.(Kirjutasin SIIN) Polinaga jõudsin veel päevakeseks Saksamaa vanimasse linna Trieri pelmeene ostma. Kodusaalis toimunud karika Final Four õnnestus ka võita ning selle ilusa punktiga sai lõpuks hooaja lõppenuks kuulutada. Päev pärast finaali sõitsime kohe Eestisse, sest juba nädala pärast oli esimene Hõbeliiga mäng koondisega Sloveenia(kaotasime 0:3) vastu, nii et koondisega eriti trenni ei jõudnud teha. Mariborist lendasime otse Portugali, kus oli mõnna minipuhkus koos võidetud 3:2 mänguga.(Palju pilte  Portugalist,Kreekast ja Sloveeniast SIIN)

 

 

 

 

 

 

  

 

 

 

 

JUUNI

Pool juunit jätkus ka veel Hõbeliiga ja koondise lainel. Lõpetasime enda alagrupi tugevate Sloveenia ja Kreeka järel ning Portugali ees kolmandal kohal (Hõbeliigast saab lugeda SIIN) Juuni sisse mahtusid veel mu õe gümnaasiumi lõpetamine ja Kadri baka lõpetamine, teise vanaema 75.juubel ja Inxuga mängitud võidukas Tartu rannavolle turna. Enne jaanipäeva käisime veel Mardi ja co-ga Muhus, mis kujunes üheks väga naljakaks seikluseks. Jaanideks kutsusin külla oma armsad sõbrantsid Kristeli ja Ingridi, kellega me käisime Karksi-Nuias jaanijooksul (nad vihkavad mind siiani!) ning õhtul olime mu issi juures Ojasool, kus aitasime Mariel kohvikut pidada, tantsisime ja laulsime bändi saatel ning nautisime ilutulestikku. Vaieldamatult mu lemmikud jaanid! Kirsiks tordil võitsime Juliga juuni viimasel nädalal ära nii Haveni etapi kui ka Eesti rannavolle karikasarja Pirita etapi. Kuna rohkem ma randa sellel suvel ei mänginud, siis ma lõpetasin ikka nii tipus kui tipus: kolm mängitud turnat - kolm võitu! Eks mul olid päris kobedad partnerid kah.

 

 

 

 

 

  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

JUULI

Kuna Inxust ja Krissust ei suuda üldse eemal olla, siis põrutasime 1.juulil kümneks päevaks Itaaliasse - Veneetsiasse ja Sitsiilia saarele. Päevad olid pikad, sest avastamist oli palju, aga siiani meenutan seda reisi ülivõrdes, sest vast reis Itaaliasse kahe oma parima sõbrannaga on mäletamist väärt eluks ajaks! Ei saanud postitust tegemata jätta, nii et meie reisimuljed on kirjas SIIN. Kiirelt magasime reisiväsimuse Eestis minema, sest 12.juulil läksime Kristeliga Riiga Ed Sheerani kontserdile! Täpselt juuli keskel oli Saaremaal suguvõsakokkutulek, mis minu jaoks läheb iga korraga aina toredamaks ja ma juba pikkisilmi ootan järgmist! Enne koondiselaagri algust veetsin aega veel pere ja sõpradega, aitasin Anul rannalaagrit läbi viia, hakkasin vaikselt jõusaalis uuesti käima ja jõudsin isegi mõned korrad Sammulisse ratsutama. Juuli lõpus algas Võrus ettevalmistus EM valikturniiriks (Loe SIIT)! Folgi nädalavahetuse saime vabaks, aga see möödus ikkagi võrkpalli lainel - Viljandis oli nii öövolle, noorte kui ka täiskasvanute rannavolle karikaetapp. Kuna niipalju sõpru oli Viljandisse juba kohale sõitnud, siis ei saanud seda juhust raisku lasta ja tegime ühe mõnusa laupäevase saunaõhtu ka meie juures.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

AUGUST

Augustis jätkus koondiselaager Rakveres. Vabal nvl käisime Lauraga kiirel Smilersi kontserdil ja perega Marteni jooksuvõistlustele kaasa elamas. Augusti keskel olime juba täiesti EMi lainel - pidasime kontrollmänge Šveitsi, Ukraina ja Valgevenega. Ukrainast sõitsimegi otse Budapesti oma elu tähtsaimale turniirile. Kuna ma olen EMist juba kirjutanud mitu põhjalikku postitust, siis ma siin enam pikemalt sellel ei peatu. Saate lugeda SIIT, SIIT ja SIIT. Budapestist tagasi tulles sain nädalakese puhkust enne Kreekasse sõitmist, nii et üritasin niipalju aega veeta armsate inimestega kui võimalik.

 

 

 

 

 

 

 

 

SEPTEMBER

Septembri alguses käisime koondistega peaminister Jüri Ratase vastuvõtul ja juba mõned päevad pärast seda lendasin ma oma uue klubi juurde Kreekasse Naxose saarele, kus algas mu elu raskeim pre-season (Kirjutasin SIIN ja SIIN). Kas oli keha juba täitsa tühjaks tõmmatud koondisest või ma olen lihtsalt nõrk, aga september oli kehale üsna kurnav. Samas - inimesed mu ümber olid super  + muidugi muinasjutuline saar, mis oli järgmiseks seitsmeks kuuks mu koduks. Ilmad olid veel imelised, nii et nii mõnelgi päeval sai trennidest räsitud keha vedada randa lõõgastuma või avastada uusi armsaid paiku Naxosel. Septembri lõpus mängisime esimesed sõpruskohtumised Ateenas (Link SIIN).

 

 

 

 

 

 

 

 

 

OKTOOBER

Oktoobris oli fookus juba täitsa uuel hooajal - igal nädalal pidasime mitu sõprusmängu ja 19.oktoobril mängisingi oma esimese mängu Kreeka kõrgliigas, mis õnnestus kodusaalis 3:0 võita. Ma armusin Kreekasse iga päevaga üha rohkem - trennid olid rasked, aga professionaalsed, inimeste lahkuse jaoks ei jätkunud sõnu, see saar oli kõige ilusam koht, kus ma olen elanud, mul pole kunagi olnud veel nii ägedaid tiimikaid (Kirjutasin SIIN) Oktoobri lõpus tuli mulle emps külla ja trippisime autoga peaaegu terve saare läbi. Empsil õnnestus näha meie napikat 2:3 kaotust Olympiacosele, mis tegelt hooajale tagasi vaadates oli üks ägedamaid mänge. Päevakese avastasime empsiga Ateenat ka - Akropolis, Zeusi tempel, esimeste Olümpiamängude staadion, kesklinn jne. Pildid SIIN

 

 

 

 

 

 

 

NOVEMBER

Novembris mängisime viis mängu, millest õnnestus võita neli. Lisaks toimus meil tiimi photoshoot, vabadel pühapäevadel avastasime enda kodusaare mägikülakesi (Palju pilte SIIN) ja peale mängu Santorinil saime natukene vulkaanilise liivaga rannas hullata. Haraga otsustasime alustada mõningaid veebikursuseid, et aju päris ära ei kärvaks nende sporditegemise aastatega, nii et nii mõnelgi vabal hommikul võis meid leida mõne kohviku terrassilt või hoovist läpaka ja kõrvaklappide seltsis.

 

 

 

 

 

 

 

 

DETSEMBER

1.detsembril kaunistasime kogu meie elamise ära jõulukaunistustega ja läksime siis rõdule päikest võtma. Welcome to Greece! Mu sünnipäeva suutsid ka tiimikad nii toredaks teha, et ei olnud üldse kurb, et ma Eestist eemal olin (Kirjutasin sünnast SIIN) Vabadel hommikutel/päevadel käisime tihti kuskil kohvikus hommikusööki söömas või kohvitamas, jalutasime palju, tegime pilte, chillisime rannas(Palju pilte leiab SIIT). Mängud läksid tegelikult nii nagu minema pidid - tabeli alumisi võitsime, tabeli kolmandalt saime 2:3 kodus pähe, aga viimane mäng Thessalonikis PAOKi - meie ühe suurima konkurendi vastu - õnnestus 0:2 kaotusseisust pöörata 3:2 võiduks, mis tähendas seda, et jõulupuhkusele sai minna super emotsioonidega ning trenks andis jaanuarini vabaks. Jõulud veetsin tavapäraselt perega. Lisaks üritasin saada oma armsate sõpradega kokku. Enne uut aastat toimusid Saku Suurhallis karikafinaalid koos Võrkpall 100 galaga, kus sai kõik võrkpallinimesed ilusti üle vaadatud ja kallistatud. Uue aasta võtsin koondisepiffidega vastu Tallinnas. Jõulupuhkusest ja aasta lõpust Eestis kirjutasin SIIN.

  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuigi mu koondisesuvi ja EM ei läinud isiklikus plaanis eriti hästi, siis ma usun, et Kreekasse mängima minemine andis mulle tegelikult väga palju võrkpallurina juurde ja võib-olla ma "kasvasin" mängijana rohkem kui kunagi varem. Eks see selgub ikkagi nüüd koondise või mõne uue tiimi eest mängides, aga sisimas ma tunnen, et need otsused ja vastutus, mis mulle kanda anti, muutsid mu mõtlemist ja loodetavasti tulevikus võtan rohkem riske ja pussutan vähem. Ja kohati vist hakkab isegi kohale jõudma, et võrkpall ei ole elu ja kaotatud või kehvalt mängitud mäng ei olegi maailma lõpp ning rõõmu võib leida niipaljudest teistest kohtadest.

Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et tegelikult ei läinud mu 2019.aasta nii võrkpallimaailmas kui ka tavaelus päris nii libedalt ja rõõmsalt, kui ma võib-olla oleks lootnud ja tahtnud, aga samas ma olen ikkagi ülimalt tänulik, et sellised ägedad ja hoolivad inimesed on mu ümber, kes aitavad mind vajadusel igasugusest august välja ja süstivad enesekindlust ka siis, kui endal võib-olla seda väga napib!