Emps külas

Minu esimeseks liigamänguks 19.oktoobril oli kohale tulnud mu armas emme, kellega me veetsime koos peaaegu 10 toredat päeva. Peale laupäevast mängu võtsin ta tiimiõhtusöögile kaasa, jalutasime natukene linna peal, rääkisime juttu ja tulime juba kella 12ks koju, sest ees ootas väga sisutihe pühapäev. Pühapäeva hommikul hakkasimegi vaikselt oma armsa rendiautoga Naxose saart avastama. Tegime mitmetes armsates külades peatuse. Filotis, mis on saare suuruselt teine küla "pealinna" järel, võtsime ühe (okei, kaks) mingit Bueno kreemiga täidetud saiakest ja kohvi ning võtsime suuna oma peamisele sihtmärgile Zeusi mäele. See on Küklaadide saarestiku kõige kõrgem punkt (1003m) ning seal asub ka Zeusi koobas, kus siis noor Zeus väidetavalt üles kasvas. Sõitsime autoga Aria allika juurde ning hakkasime marssima. Juba vast mingi 15-20 minuti järel jõudsime koopa juurde. Ukse juures oli taskulamp, mille abil me siis natukene seal sees kõndisime, aga kuskil saja meetri pärast tuli siuke hästi suur avaus ja üsna järsk kallak alla, nii et seal mu põnev teekond kahjuks lõppes. Igatahes see tundus tohutu suur ja kaugele edasi viiv, aga kuna oli väga pime ja kivid libedad, siis ma oma luude-kontide tervisega riskima ei hakanud. Ronisime edasi ja vaated läksid aina hingematvamaks. Vahepeal puhkasime, nautisime vaadet ja läksime edasi. Kuskil tunni ajaga olime vist lõpuks üleval. Mõned prantslased olid ka samal ajal seal, nii et saime isegi empsiga koos pilti. Väga mõnus oli ja täitsa uhke värk, et me mõlemad selle teekonna ette võtsime, sest niipalju kui ma olen saareelanikelt kuulnud, siis kohalikud seal otsas eriti käinud ei ole. Panen siia pilte ka. Need räägivad vast enda eest. Allatulek läks kiirelt. Allika juures natukene jõime ja värskendasime end veega, sest pool päevast oli alles ees. Käisime ühe teise mäe otsas olevas kirikus, kuhu sai ka sisse minna ja võtsime suuna lihtsalt sinna kuhu tee edasi viis. See saar on tõesti mägine ja autoaknast avanevad vaated imelised. Jõudsime lõpuks mereäärsesse külla nimega Moutsouna, kus tegime oma õhtusöögi. Mina võtsin krevetid, emps kala. Väga maitsev oli. Kuna oli juba üsna pime, aga kell mitte eriti palju, siis sõitsime veel pealinna, kus jalutasime niisama ringi ja avastasime, et meie mänedžer Georgeil on sünna, nii et viisime talle kingiks jätsi ja tulime lõpuks koju. 

Kuna rohkem mul vabu päevi ei olnud, siis käisime empsiga nädala sees kahe trenni vahel veel saart avastamas. Demeteri tempel, Kronosed, mis on siis suured kohalikust marmorist tehtud kujud, vanad kirikud. Portara juures sain ka lõpuks ära käidud esimest korda. Neljapäeva õhtul käisime pannkooke söömas, sest empsil oli viimane õhtu Naxosel ja reede hommikul sõitsime juba laevaga Ateenasse. Reedel ja laupäeval olin tiimiga mängulainel ning laupäeval pärast Olympiacose mängu viisid meid mingid Naxose fännid, kellega emme oli tuttavaks saanud, Lykabettuse mäele, mis on Ateena kõrgeim punkt. Sealt avanes mõnus vaade öisele linnale ja kuna ma olin täiesti nälgimas, siis võtsime mulle ühes mäeotsas olevas kohvikus risotto. Turistipühapäeva alustasime Akropolist. Seal oli niipalju vaadata ja uurida ja lugeda. Tegime pilte ja jalutasime ringi ja Ott Tänaku punktikatse tuli ka sealsamas ära vaadata. Edasi viis tee Zeusi templisse ja esimeste modernsete olümpiamängude staadionile, mis minu arust oli ülimõnus koht. Jalutasime parlamendihoone juurest mööda ja paarist tähtsamast väljakust, tegime väiksed shoppingutiirud, sõime ühe imelise õhtusöögi ja sõitsime metrooga Piraeusi, kus hommikul kell 7 tuli üksteisega hüvasti jätta. Emps läkski teisipäeval ära tagasi Eestisse ja mina tulin oma armsale kodusaarele tagasi. Hästi hästi tore oli ja emps juba teeb plaane millal tagasi tulla! :)