EM-valikturniir: Eesti - Soome

Parem hilja, kui mitte kunagi ehk siit tuleb postitust minu elu ühest imelisemast päevast...
Alustasime oma teekonda Hämeenlinna päev enne mängu Tallinna sadamast. Laeval sõime kõhud täis ja üsna pea olimegi Soomes. Helsingisse jõudes tuli meile buss vastu ja võtsime suuna Hämeenlinna peale, kus meil oli plaanis veel üks õhtune trenn teha. Kuna saal on sama, milles HPK mängib, siis midagi uut minu jaoks seal ei olnud. Trenn midagi eriti imeilusat endast ei kujutanud, venelase saime ka pähe :( Hotellis peale õhtusööki oli vastuvõtjatele kiire koosolek ja käisin oma armsa Jessica ja Nelliga veits juttu puhumas.
 
Mängupäev algas nagu iga teinegi - äratus, hommikusöök ja siis trenni. Rahulik hommikune serv-vastuvõtt, ei midagi erilist. Siis veel viimane video ja lõunasöök, milleks oli - üllaülla - lihapallid ja kartulipuder. Kes on mu blogi algusest peale jälginud, see teab, kuidas ma vihkan lihapalle. Ma sain täieliku trauma nende pidevast söömisest Soome Vabariigi tanklates. Noh, egas midagi, sõin siis salatit ja muid asju. Ma veel naersin enne, et raudselt Jessica ja Nelli olid siseinfot andnud, et ma ei söö lihapalle, aga no, ega seal söögilauas enam erilist naerutuju ei olnud :D Peale sööki kohustuslik uinak, patsid ja snäkk. Enesetunne oli palju rahulikum, kui enne Tartus toimuvat mängu, pigem oli selline tavaline mängueelne ärevus. Paar tundi enne mängu oligi aeg hakata saali poole sõitma ja see EM pilet tasku pista ;)
 

EESTI - SOOME 3:1 (25:20 15:25 25:14 25:17)
Lisaks sellele, et Soomel oli niigi palju vigaseid selleks koondisetsükliks, vigastas paar päeva enne meie mängu hüpekat ka Ronja Heikkiniemi ja Salla Karhu oli haigeks jäänud, nii et nurkadega olid neil üsna hapud lood, aga seda enam ei tohtinud me valvsust kaotada ja mütsiga lööma minna. Samas oli tore teisel pool võrku näha Jessicat ja Nellit - minu tiimikad Rovaniemi aegadest. Saali oli kogunenud üllatavalt palju eestlasi, kes juba algusest peale täiega kaasa elasid. Essas geimis saime kohe ilusti minema ja meil õnnestusid asjad palju paremini kui soomlastel. Juhtisime 16:11 ja 21:14, kuid siis tuli väike mõõn sisse ja ei saanud neid viimaseid punkte üldse realiseeritud. Ma ei mäleta täpselt kuidas, aga üle me sealt kuidagi saime nii et esimene geim 25:20 meile. Mäletan, et geimpalli tõste oli siuke maasikas, et ma teadsin juba õhus olles, et siit see geim ära tuleb kah. Ja fun fact - esimeses geimis ei servitud mulle ühtegi korda, mis tegelikult oli mulle karuteeneks, sest teises geimis hakati pommitama ja no alguses ma olin ikka täiega hädas. Lõin kaks korda auti kohe alguses ja ega sealt see geim minema hakkaski, kuigi nagu otseselt mingit suurt paanikat ei olnud. Vahepeal olid seal veel jamad vastuvõtul side 1 asetuses ja siis lõime ise suht pussukat servi, nii et sommid said rünnakul pommitada. Olime suht suures kaotusseisus ja geim oli läinud, aga lõpupoole oli tunne juba okei ja üritasime blokis-kaitses rabada, et saaks selle emotsiooni jälle üles ja kolmandas täie rauaga edasi panna. Kolmas kulges üsna samamoodi meie dikteerimisel nagu esimenegi - tüdrukud olid väga keskendunud ja hoolsad ning saimegi kohe edumaa sisse. Geimi keskel juba lustisime ja sain päris palju tagantliinist rünnata. Kaks ässa panin kah oma pussuka planneriga. Seisul 23:14 tuli meie külma närviga Inxu servima. Essa pall läks võrgutripsust ja peaaegu ässaks, aga geimpallil sai see viga parandatud ja ilusti taha piiri äärde ässaks ja olime ainult ühe geimivõidu kaugusel EM finaalturniirist. Neljandat alustasime suurepäraselt -  läksime 9:2, 11:5 ette ja soomlannade näod vajusid aina tõsisemaks, kuid ikkagi tuli mingi loll pikem seeria, kus me ei saanud palli maha ja vahe kärises 17:14le. Õnneks siis päästis Nette meid oma servidega ära. 23:17 seisul pani Kertu veel ühe vinge ässa ja no seest hakkas täiega värisema seal võrgu all seistes - ainult üks punkt veel! See tuli üsna lihtsalt - Nelli lõi kahe pealt auti ja EESTI ON ESMAKORDSELT EUROOPA MEISTRIKATE FINAALTURNIIRIL! Ma nagu ei osanud kuidagi reageerida, sest ma ei tea, kas ma olen üldse niisugust õnnejoovastust oma elus kogenud. Ma lihtsalt tahtsin tervet maailma ja oma tiimi ja neid fänne kallistada ja tänada. Ma ei oskagi nagu midagi öelda... Panen siia pildid - need räägivad enda eest! Andsin paar intervjuud ja rääkisin Jessi ja Nelliga. Riietusruumis ootasid meid alaliidu president Pevkur ja Oliver õnnitluskõne ja šampusega. Telefon oli armsatest sõnumitest punane. Teel hotelli võtsime laulujoru ülesse, aga kui tavaliselt oleme need laululinnud mina, Paju ja Kerts, siis seekord laulsid kõik täiest kõrist kõvasti ja valesti kaasa. Õhtusöögil nautisime lihtsalt üksteise seltskonda ja siis oli aeg sauna ja jääauku minna. Mul oli mega pingelangus, mis tappis mu igat keharakku räige väsimusega, nii et peale õhtusööki mu keha lihtsalt voolas punkist A punkti B, aga see kõik oli seda väärt. Meil jätkus Inxuga juttu kauemaks, nii et olime viimased, kes saunamajast lahkusid ja pooled olid juba selleks ajaks tuttu läinud, kui me tagasi hotelli jõudsime. Veits ajasimegi seal veel juttu, aga üsna pea võtsin oma armsal roomiel Liisil käest kinni ja läksime tuttu ära, mõned tugevamad jäid veel tiksuma. Hommikul oli vara äratus ja hakkasime sadama poole sõitma. Laevas saime jälle kõhud täis süüa ja võidukale tiimile tehti kaptenisillal tuur, mis mu jaoks oli täiega põnev. Andsin veel kiire intervjuu Anu Sääritsale, kus tuli välja, et ma olin kogu valikturniiri paremuselt teine punktitooja, mis oli väga toredaks üllatuseks ja siis juba tegelikult jõudsimegi Tallinna. Issi ja vanaema tulid sadamasse vastu, viisime Inxu bussijaama ja oligi aeg ruttu Viljandisse asju pakkima minna, sest juba järgmisel hommikul ootas sõit ees Prantsusmaale! :) 

    
 
 
 
 
 
   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

Pildid: Postimees, R.Maista, A.Hyvönen, Delfi, CEV, ERR

Comments

Post a Comment