Itaalia

Oma 2019.aasta kokkuvõtet kirjutades mõtlesin, et pean ikka eraldi postituse kirjutama meie reisist Veneetsiasse ja Sitsiiliasse koos Ingridi ja Kristeliga.

Mõte kuskile reisile minna tuli meil Krissuga juba ammu, nii et tegelikult juba märtsis valisime sihtkohad välja ja broneerisime lennupiletid. Juunis koondiselaagris sai ilmselt siis teistele ka oma plaanidest räägitud ja Inxu tahtis ka meiega kaasa tulla, nii et saime tallegi lõpuks ilusti kõik piletid ning 1.juulil algaski meie reis Tallinnast läbi Riia Veneetsiasse. Olime kodutöö korralikult ära teinud ja plaanisime Veneetsia avastamiseks esimesed kolm päeva. Kohale jõudsime alles õhtul, aga ainuüksi sadamast hotelli kõndides sai juba kümneid ja kümneid pilte tehtud, sest iga nurgatagune, kanal ja sillake olid lummavalt ilusad. 

Teisel päeval alustasime nagu õiged turistid - Rialto sild, Püha Markuse väljak, erinevad kirikud ja katedraalid. Kuna me olime väga entusiastlikud, et me käime selle mõne ruutkilomeetrise ala oma pikkade jalgadega läbi, siis me aeg-ajalt jõudsimegi siukestele tänavatele, kus ei olnud ühtegi inimest. Ja kuigi meie reis oli üsna keset turismihooaega, siis ma tegelikult ei tundnud küll, et rahvast oleks olnud rõvedalt palju - igalpool mahtus ilusti jalutama ja istuma. Kuna ilmad olid palavad, siis päevasel ajal toitusime jääkohvist ja gelatost ning õhtuti võtsime mõne pitsa, pasta või lasanje kuskil ilusa vaatega kohas. 

Kolmandal päeval võtsime paadireisi ette kahele lähedalasuvale saarele - Murano ja Burano. Murano on tuntud oma klaasivalmistamise traditsioonide poolest ning Burano on pisike saar täis hästi värvilisi kalurimajakesi. See oli uskumatult äge vaatepilt - nagu vikerkaar oleks alla kukkunud ja kõik majad värvilisteks maalinud. Võite ette kujutada, kui palju pilte me seal pliksidega tegime. Mõlemal saarel kiired jalutuskäigud tehtud, sõitsime tagasi "peasaarele", kus kohtusime Kristeli ameeriklasest koolikaaslase Jayga. Tegime viimase õhtu puhul paar kokteili ja pakkisime asjad kokku, sest hilisõhtul alustasime reisi Itaalia suurimale saarele Sitsiiliasse.

Sitsiilias peatusime idakaldal asuval Catanial, kus meil oli renditud kahetoaline korter, kuhu me kolmekesi mahtusime imekenasti ära. Kortermaja ees oli äge turg, kust me võtsime igal hommikul hommikusöögi ja snäkid päevaks. Esimesel hommikul sõitsimegi Playasse, mis peaks olema kõige suurem liivarand Catanias. Ilm oli super, vesi megasoe, seltskond fantastiline, rannast avanes mõnus vaade Etna vulkaanile - ei osanudki nagu midagi rohkemat tahta. 

Õhtuks oli meil broneeritud läbi Airbnb giidiga matk Etnale. Kuna Etnat loetaks Euroopa tuntuimaks vulkaaniks, siis oleks patt olnud jätta sinna minemata. Lisaks on ta veel aktiivne vulkaan, mis muutis selle asja eriti põnevaks. Meie reisiseltskond oli väike - hästi tore giid Federico, üks indialane koos oma belglannast pruudiga ning meie kolm. Tuur kestis kokku vast 3-4 tundi ja selle ajaga sai maha käidud korralikud kilomeetrid, tutvuda erinevate vulkaaniliste kivimitega, näha tohutu suurt kuivanud laavavälja, kus oli siis näha erinevaid kihte erinevatest pursetest, katsuda ja pildistada erinevaid jalamil kasvavaid taimi ning muidugi nautida megavaateid. Lisaks rääkis Federico vulkaani ajaloost, selle uurimisest ning vastas kõikidele meie küsimustele. Ma olen juba põhikooli geograafia tundidest saati tundnud vulkaanide ja kõige selle seonduva vastu huvi, aga päriselt oli see kõik palju ägedam ja ma oleksin nõus päevapealt vulkaaniuurijaks hakkama. Meie äge Etna tripp lõppes sellega, et me saime joosta/hüpata mööda mäge alla, mis oli kaetud paksu musta liiva kihiga, nii et alla jõudes nägime välja nagu õnnelikud korstnapühkijad. 

Järgmisel hommikul jalutasime läbi kalaturu ning Catania kesklinna, et minna Ognina randa, mis oli kaetud vulkaanilist päritolu kividega. Rahvast oli üsna palju ja läks natukene aega, et sobiv koht kivide peal leida, aga rõõm, mida sai vettehüpetest, kaalus selle kõik üle. Õhtul sõitsime bussiga lõuna pool asuvasse Siracusasse (Sürakuusa, Syracusa), kus me peatusime suures kolmetoalises korteris. Essal õhtul olime üsna vässud, nii et vaatasime telekast mingeid võrgumänge ja ma tegin piffidele pastat (loe: keetsin makarone). 

Järgmisel hommikul võtsime suuna Ortigia poole, mis on tegelikult saar, aga sinna saab kenasti jalutada kasutades sildu. Ortigia on antiikse Siracusa keskus, nii et seal leidub mitmeid ajaloolisi hooneid ning vaatamisväärsusi. Leidsime mõnusa ranna, kus saime rahulikult päikest võtta ja ujuda. Ortigia saare tipus asub vana loss Castello Maniace, mis on populaarne turismiatraktsioon. Kuidagi mööda merd ujudes jõudsime me Inxuga väiksele lossi ees asuvale liivaribale, kust läks kitsas tee mööda lossiäärt. Veits peast soojad nagu me oleme, hakkasime mööda seda rada ümber lossi kõndima. Seal polnud mitte ühtegi teist inimest. Vahepeal hüppasime lossimüürilt alla merre, piilusime läbi erinevate augukeste ja väravate lossihoovi või lehvitasime merel olevatele kaatritele. Siuksest täiesti spontaansest hullust mõttest sai reisi kõige meeldejäävam kogemus. Jalad olid merikarpidest ja betoonäärest täiesti katki kriibitud, aga see meie tuju ei rikkunud. 

Õhtul jalutasime mööda linna, astusime erinevatesse poekestesse sisse, kuulasime live muusikat, sõime cannolisid  ja nautisime lihtsalt mõnusat Itaalia suveõhtut. 

Järgmisel päeval läksime sinna samasse lossiäärsesse randa tagasi, aga seekord vedasime Krissu ka kaasa ja tutvustasime talle oma eelmise päeva avastust. Võtsin kaamera ka kaasa, nii et saime hästi ägedaid pilte mere taustal. Õhtul jalutasime vana-Rooma ja vana-Kreeka teatrite juurde. Vana-Kreeka teater oli siuke suur, kus siis all oli lava ja ülesse läksid sajad trepid. See oli korda tehtud ning seal antakse praegu erinevaid kontserte ja mängitakse etendusi. Teine teater, Rooma teater, oli lagunenud, nii et sellest nägi ainult varemeid, aga oma salapäraga ei jäänud ta kuidagi alla Kreeka teatrile, nii et mul on väga hea meel, et me ikkagi seal ära käisime. 

Järgmisel päeval sõitsime bussiga tagasi Cataniasse, kus saime veel teha ühe rannapäeva ning süüa arancinit ja granitat. Viimasel õhtul käisime mõndades riide-, jalanõu- ja suveniiripoodides ning tegime õhtusöögi ühes kalarestoranis. 

Reis tagasi Eestisse oli pikk - kõigepealt hilines natukene meie esimene lend Cataniast Riiga, nii et me jäime enda Riia - Tallinn lennust maha. Okei, polnud hullu, sest Tallinnasse läks veel mitu lendu tol päeval, aga esimene neist oli välja müüdud ja teist lükati mingi kolm korda edasi, nii et lõpuks jõudsime koju alles täitsa hilja õhtul. 

Ühesõnaga - selline seiklusterohke ja meeldejääv oligi minu reis koos Krissu ja Inxuga Itaaliasse. 10 päeva turisti mängida on üpris väsitav, aga kõik need saadud emotsioonid ja mälestused olid seda väärt ja nende kahega lendaks ükskõik kuhu ;)