Pühapäeval, 22.detsembri hommikul alustasin oma kauaoodatud teekonda Thessalonikist Eestisse. Kuigi ma väga-väga ootasin kojuminekut, siis oli natukene kurb ka, et see aeg on nii kiiresti lennanud, pool sellest toredast hooajast on juba läbi ning järgmine kord koju lennates ma enam tagasi ei tulegi.
Hommikul oli äratus kella 8 paiku. Sõin koos presidendi ja ta perega hotellis korraliku hommikusöögi, ta viis mu lennujaama, kust ma ostsin terve portsu jõulukingitusi ning üsna varsti hakkasingi Stockholmi poole lendama. Arlanda lennujaamast leidsin Dima, kes ka sama lennuga Tallinnasse tuli. Veits rääkisime juttu, et kuidas kellelgi läheb ja mis edasised plaanid on.
Tallinnas võtsid mind vastu Marie, Marten, issi, Kristel ja vanaema koos toredate kingituste ja plakatitega. Paremat vastuvõttu ma poleks osanud oodatagi! :) Käisime Peetris söömas ja hakkasime Viljandi poole sõitma.
Esmaspäeva hommik oli sisustatud iluprotseduuridega ja pärastlõuna Marie-Marteniga chillides. Käisime Frozeni teist osa vaatamas - mulle väga meeldis! Õhtul sain oma armsa Renatega Tegelastes kokku ja juttu jätkuks mitmeks tunniks.
Jõululaupäeva hommik oli rahulik. Puhkasin ennast ilusti välja ja lebotasime niisama. Õhtuks läksin Kolga-Jaani Kristeli pere juurde jõule pidama. Loomulikult ei puudunud jõuluvana, nii et kähku õppisin paar salmikest ka pähe. Kõht täis, pakid käes, sõitsin linna tagasi, et empsi juures jõule pidada. Istume laua äärde minu erisoovina tellitud tuuletaskuid sööma, kui tiliseb uksekell. Te oleksite pidanud nägema nägu, millega ma empsile otsa vaatasin, sest majas polnud mitte ühtegi inimest, kes oleks noorem kui 19 :D Egas midagi - jõuluvana tuli tuppa lasta! Paras huumor. Kuna ma olin vist täitsa hea laps olnud ja pakke oli rohkem, kui mul salme, siis tuli hakata pulli tegema - kätekõverdused üksinda, kätekõverdused jõuluvanaga võidu, prääksuga kükid, tantsisin koos Liisuga "Kehakeelt", laulsime pooled Nublu laulud ära. Tegelikult oli nii-nii tore, nalja sai ning kingitused olid ka täpselt mulle! Natukene sõime veel magustoitu, panime "Eia jõulud Tondikakul" taustaks ning hakkasime Codenamesi mängima. Nii see jõululaupäev mööduski :)
Esimese jõulupüha hommikul sõime kõik koos hommikusööki ning enne issi juurde minekut sain korra Hanna Pajulaga linnas kokku, kes oli parasjagu teel Tartust Pärnusse. Me nägime kokku üksteist võib-olla 7 minutit, aga juba saime pisarateni naerda. Ojasool ootas õhtusöök koos pere ja sugulastega ning kella viie paiku helises uksekell - mu kolmas jõuluvana. Kuna ma olin juba mitu korda harjutada saanud, siis kõik mu salmid ja laulud tulid juba väga pingevabalt välja. Ülejäänud õhtu rääkisime juttu, chillisime niisama. Vaatasin "Notthing Hilli" ka esimest korda ära.
26.detsembri hommikul tulid mulle külla mu armas Krissu ja tema lahe Mihkel. Kuna me polnud EMist saati näinud, siis ega algul käsi üksteise küljest lahti hästi ei saanud :D Palju oli rääkida ja muljetada. Mul on reaalselt parimad sõbrad maailmas!
Õhtul läksin Sürgaverre, kus mind ootas traditsiooniline jõulukülastus Kadri Puu juurde, vanaema-vanaisa juures saun ning kari lapsi.
27.hommikul käisin massaažis ning armas Liina tuli Viljandisse. Käisime Rohelise Maja kohvikus söömas ja sai tema elust ka korraliku ülevaate. Õhtul veits sõidutasin issit ja Kristelit ning hüppasin lõpuks Hr.Kogu-aeg-õpin ehk Joonase juurest ka läbi. Laupäeval sain kokku oma toredate klassiõdede Krete ja Britaga ning käisin Triinuga tema õe Kärdi jäähoki mängu vaatamas. Nii äge oli! Õhtul ootasid mind saun ja Harry Potter. Robin, keda polnud ka sada aastat näinud, tuli ka paariks tunniks seltsi. Tõenäoliselt sauna pärast. Või Harry Potteri.
Pühapäeval ootaski lõpuks ees kauaoodatud võrkpallipäev. Hommikul hakkasime Tallinna poole sõitma, et ilusti naiste mängu soojenduseks kohal olla, kus pidime andma oma esimestele treeneritele koondisesärgid. Nägin lõpuks kõiki oma armsaid tiimikaid ja üleüldse oli niipalju tuttavaid saalis ja nii mõnus atmosfäär, et ega ma eriti mängudele ei suutnud keskenduda. Jooksin seal ringi ja rääkisin kõikide toredate inimestega, keda ammu näinud polnud. Saime Liisiga tublide pugejatena uute peatrenksidega ka mõned sõnad vahetada. Aa ja tegin kiire 2 Quick Starti soundchecki ka üksinda kahe mängu vahel ära.
Kuna meeste mäng venis nii pikaks, siis enda ilusaks tegemine käis ülikiiresti, et õigeks ajaks galale jõuaksime. Kohe alguses õnnitleti karikavõitjaid, millele järgnes üllatusesineja, kelleks olime MEIE - Eesti naistekoondis. Põhja-Tallinn töllerdas ka seal laval, aga neid tegelikult vaja ei läinud. Tasapisi hakati kuulutama välja parimaid - treenerid, rannavõrkpallurid, mehed-naised. Esimest korda elus pääsesin kolme parima naise sekka. Täitsa uhke tunne oli. Loodan, et vanaema on ka õnnelik :) Siis tuli 2 Quick Start lavale, kelle pärast ma arvan pooled inimesed sinna galale üldse ennast kohale vedasid :D Sai tantsida, sai laulda. Tegime pilte, rääkisime juttu, jõime šampust. Oma armsat Marti oli nii hea meel näha, et peaaegu jooksin pikali ta. Tema ja Albertiga said kõik Eesti võrkpalli mured ja rõõmud ära arutatud. Lisaks oli nii hea meel näha koondisestaffi - Andreid ja Metti ja Mihklit ja Madist. Isegi eluaegne Pärnu VK patrioot Taavet oli ennast kohale vedanud. Kõikide tuttavate ahistamise vahepeal jälle tantsisime piffidega ja vaatasime klippe Eesti võrkpalliajaloost. EMi aftermovied olid hästi ägedad - kõik need emotsioonid tulid jälle meelde! Tordilõikamise, Cretu jalgrattaloosi ja õhupallide saju magasin ma täitsa maha. Ilmselt oli mingi väga põnev vestlus pooleli. Ühesõnaga - niimoodi see tore õhtu kulgeski ja märkamatult oli kell 12 ning hakati otsi kokku tõmbama. See oli üks ägedamaid pidusid, kus ma käinud olen, nii et mu arust oleks võinud julgelt neli tundi veel seal olla. Kahjuks aga tuli oma armsatega hüvasti jätta, viimased kallid teha ja Viljandi poole sõitma hakata. Siiamaani iga päev vaatan pilte ja videosid, sest mul pole juba ammu nii tore olnud!
Kuna meeste mäng venis nii pikaks, siis enda ilusaks tegemine käis ülikiiresti, et õigeks ajaks galale jõuaksime. Kohe alguses õnnitleti karikavõitjaid, millele järgnes üllatusesineja, kelleks olime MEIE - Eesti naistekoondis. Põhja-Tallinn töllerdas ka seal laval, aga neid tegelikult vaja ei läinud. Tasapisi hakati kuulutama välja parimaid - treenerid, rannavõrkpallurid, mehed-naised. Esimest korda elus pääsesin kolme parima naise sekka. Täitsa uhke tunne oli. Loodan, et vanaema on ka õnnelik :) Siis tuli 2 Quick Start lavale, kelle pärast ma arvan pooled inimesed sinna galale üldse ennast kohale vedasid :D Sai tantsida, sai laulda. Tegime pilte, rääkisime juttu, jõime šampust. Oma armsat Marti oli nii hea meel näha, et peaaegu jooksin pikali ta. Tema ja Albertiga said kõik Eesti võrkpalli mured ja rõõmud ära arutatud. Lisaks oli nii hea meel näha koondisestaffi - Andreid ja Metti ja Mihklit ja Madist. Isegi eluaegne Pärnu VK patrioot Taavet oli ennast kohale vedanud. Kõikide tuttavate ahistamise vahepeal jälle tantsisime piffidega ja vaatasime klippe Eesti võrkpalliajaloost. EMi aftermovied olid hästi ägedad - kõik need emotsioonid tulid jälle meelde! Tordilõikamise, Cretu jalgrattaloosi ja õhupallide saju magasin ma täitsa maha. Ilmselt oli mingi väga põnev vestlus pooleli. Ühesõnaga - niimoodi see tore õhtu kulgeski ja märkamatult oli kell 12 ning hakati otsi kokku tõmbama. See oli üks ägedamaid pidusid, kus ma käinud olen, nii et mu arust oleks võinud julgelt neli tundi veel seal olla. Kahjuks aga tuli oma armsatega hüvasti jätta, viimased kallid teha ja Viljandi poole sõitma hakata. Siiamaani iga päev vaatan pilte ja videosid, sest mul pole juba ammu nii tore olnud!
Esmaspäev oli uimane ja kuidagi hall. Ilmselt selle tõttu, et issi pere hakkas minema aastavahetuseks Otepääle, mis tähendas, et ees ootasid hüvastijätud. Saatsin nad teele ära, ajasin linnas paar asja ning siis läksin koju. Plaan oli minna Suure-Jaani ujuma, et saaks tiba trenni teha, saunas mõnuleda, empsi ja Liisuga koos olla. Kuna ujumine ajas kõhud megatühjaks, siis ma lubasin basseinis olles, et koju jõudes hakkan kirsi-purukooki tegema. Mõeldud-tehtud. Panin koogi ahju, käisin korra Robinile "tsau" ütlemas ning koju tagasi jõudes tegime Liisu ja Ronaldiga Eesti filmi õhtu - "Võta või jäta". Kook + hea film = päris mõnna viimane õhtu kodus.
Kuna mu lend pidi olema 1.jaanuari hommikul kell 7:00, siis oli plaan minna uut aastat vastu võtma Tallinnasse, et ei peaks öösel muretsema sõidu pärast. Sõitsin hommikul Sürgaverre taadile ja vanaemale veel viimast korda külla, kui meie tiimi gruppi kirjutati, et halva ilma tõttu laevad ei sõida ning me saame Naxosele kõige varem 3.jaanuaril. Kuna see oleks tähendanud kahte päeva Ateenas passimist, siis ma otsisin ruttu uued piletid välja, mis olid täitsa talutava hinnaga ning voila - sain ühe öö kodus lisaks. Inimesele, kes elab 8 kuud aastast mujal, tähendab see lühike aeg kodus väga palju :) Pluss, ma ei pea esimese jaanuari hommikul kell 5 lennujaamas juba olema. :D
Kuna plaanid uueks aastaks olid koondisetüdrukutega tehtud, siis sõitsin ikkagi Tallinnasse. Võtsin Puu ka autosõiduks kampa, et oleks koos kellegagi kõvasti ja valesti duetti laulda. Nägin lõpuks Krissu Moori korteri ära, kus panime peoriided selga ja suundusime taksoga vanalinna poole. Juli kutt Siim (tsau, SIIM!) korraldas koos sõpradega vanalinnas ühe suuremat sorti peo, kust ei puudunud DJ, stand-up, tina valamine kui ka viktoriin. Seltskond oli super, nii et tantsu ja juttu jätkus hommikuni!
Uue aasta esimesel hommikul tegi Krissu mulle pannkooke ja oli aeg hüvasti jätta. See oli raskem, kui ma arvasin, sest tegelikult ma ei tea, millal ma teda järgmine kord näen. Ojasoole jõudes üllatasin Mariet ja Martenit ning läksin veel viimaseid asju kokku pakkima. Hommikul kiired kallid, bussile ja Tallinn-Istanbul lend ootas! Õnneks ma ei olnud üksi - armas Kristi aka Crispy tuli täpselt sama lennuga, nii et me saime kohe mitu head tundi üksteise seltskonda nautida. Tegime inteka ka.
Kuna plaanid uueks aastaks olid koondisetüdrukutega tehtud, siis sõitsin ikkagi Tallinnasse. Võtsin Puu ka autosõiduks kampa, et oleks koos kellegagi kõvasti ja valesti duetti laulda. Nägin lõpuks Krissu Moori korteri ära, kus panime peoriided selga ja suundusime taksoga vanalinna poole. Juli kutt Siim (tsau, SIIM!) korraldas koos sõpradega vanalinnas ühe suuremat sorti peo, kust ei puudunud DJ, stand-up, tina valamine kui ka viktoriin. Seltskond oli super, nii et tantsu ja juttu jätkus hommikuni!
Uue aasta esimesel hommikul tegi Krissu mulle pannkooke ja oli aeg hüvasti jätta. See oli raskem, kui ma arvasin, sest tegelikult ma ei tea, millal ma teda järgmine kord näen. Ojasoole jõudes üllatasin Mariet ja Martenit ning läksin veel viimaseid asju kokku pakkima. Hommikul kiired kallid, bussile ja Tallinn-Istanbul lend ootas! Õnneks ma ei olnud üksi - armas Kristi aka Crispy tuli täpselt sama lennuga, nii et me saime kohe mitu head tundi üksteise seltskonda nautida. Tegime inteka ka.
Ja nii see puhkus läkski! Kiirelt, aga sain pere ja peaaegu kõik sõbrad nähtud, nii et Kreekasse tagasimineku vastu ei olnudki midagi. Ateenas tuli mulle vastu meie sidemängija Hara, keda oli paganama hea näha. Viisin talle emme tehtud piparkooke ja arutasime koos ta rannavõrkpalli treenerist kutiga rannavõrkpallimaailma asju. Kuna ilmad olid veel halvad, siis laev väljus 7:25 asemel kell 12 - meile sobis! Laeval nägin kõiki tiimikaid ja treenereid ja muljetasime kes mida tegi.
Täitsa hea meel on tagasi olla ja ei jõua juba ära oodata, millal mängida saab! ;)
Comments
Post a Comment