EM-valikturniir: Eesti - Rootsi

Alates augusti lõpu imelisest võidust Tšehhi üle, mis andis meile veel lootust EM-finaalturniirile jõuda, olen ma kõik need neli kuud mõelnud ainult ühest kuupäevast - 6.jaanuar 2019. Eesti - Rootsi ülioluline mäng, mis peaks enam-vähem otsustama, kas meil on veel võimalust EMile saada või mitte. Sain enne koondiselaagrit 10 päeva kodus puhata, et siis seal endast kõik anda! 

Laager kulges kenasti tavapärases rütmis ja mul oli väga hea meel, et trennid ja mäng Tartus on. Uus saal, elamine, söök - kõik super! Kodu ka lähedal, nii et sai aeg-ajalt Viljandis käidud. Uus aasta peetud ja kõik tipp-topp, kuniks kolm päeva enne mängu rebestas Anu keset trenni säärelihast. Ma alguses arvasin, et pole midagi tõsist, krambid vms, aga kui ma kuulsin, et ta EMOsse läks, siis ma olin kergelt öeldes šokis. Ma reaalselt Anuga vist ainult selle pool Eesti-Soome mängu koos mänginud ja nagu hiljem välja tuli, siis seekord meie saldosse lisa ei tule, sest see säär teda platsile ei lase :D Nii et Anu - veel ei saa pensionile minna, Milkaga koos mängud mängimata! ;) Ühesõnaga, see oli meile väike pauk, aga pole hullu, sest suvel olime samas seisus ja saime ju suurepäraselt hakkama! Üldiselt olin ma ikka väga elevil ja ootasin laupäeva väga, eriti kui kuulsin, et piletid välja müüdud ja kui paljud mu sõbrad-tuttavad kaasa elama on tulemas!

Reedel, 5.jaanuaril, mängis Soome oma räsitud koosseisuga Tšehhis võõrustajate vastu. Neil olid suvisest põhikoosseisust järel põhimõtteliselt aint tempsid ja side, nii et ma tegelikult olin üsna kindel, et Tšehhi võtab lihtsa võidu. Aga võta näpust, kuidas sommid vastu hakkasid. Vaatasime terve koondisega ühes Dorpati toas ülekannet ja elasime täiega naabritele kaasa, sest kui Tšehhi oleks kaotanud, oleks meile piisanud ainult Rootsi üle võidust ja ma ei suutnud ette kujutada midagi magusamat, kui EM pilet kätte võidelda kodupubliku ees. Kahjuks päris nii muinasjutuliseks meie teekond ei kujunenud, sest Tšehhi lõpuks ikkagi võitis 3:2, mis tähendas, et me peame kindlasti võitma ka Soomet. Ühesõnaga, see selleks - kõigepealt oli vaja mängida Rootsiga! 

EESTI - ROOTSI 3:1 

Tund aega enne mängu läksin saali ja seal oli kolmveerand kohtadest juba täis. Ma teadsin, et tuleb palju rahvast, aga ma arvasin, et enamus ikkagi ostsid pileti, et meeste mängu vaatama minna, nii et ma olin täiesti pahviks löödud. Samas, siuksest hetkest olin ma ju alati unistanud - mängida suure kodupubliku ees mingit üliolulist mängu! Nägin juba kohe mitmeid tuttavaid nägusid ja aina kõrgemale see pulss tõusis. Soojendus läks hästi, super oli põhikoosseisus platsile joosta, 2000 inimese saatel, tunne chill, kuniks käis esimene vile... Ma reaalselt värisesin. Käed, jalad. Esimesed servid pandigi kohe mulle nelja peale ja kui ma muidu võtaks need sõrmedega kinnisilmi ära, sest ega need ei olnud mingid räiged kuulid, siis seekord mul reaalselt olid spagetid sõrmede asemel. Mängu algus oli nii vaevaline ja palju kobistamist. Ainuke, kes seal julgelt pani, oli Kertu. Jumal tänatud selle eest! Rootslased olid juba üsna korralikult ees, nii et essa geim kindlalt neile. Teises geimis said teised ka vaikselt oma mootorid ülessoojendatud ja suurest kramplikkusest saime vaikselt üle. Mul oli enesetunne juba parem, aga panin alguses präänikusse, nii et Polla pandi mu asemel sisse. Rootslased olid pidevalt 3-4 punktiga ikkagi ees. Üsna varsti läksin sisse tagasi ja panin olulisel hetkel kaks ässa järjest. Kuna essas geimis ei olnud hüppelt serviga üldse hea tunne, siis hakkasin panema seda pane-lihtsalt-targalt-üle planeerivat, mis tõi mulle õhtu lõpuks neli ässa. Raskelt, aga saime selle teise geimi kätte. Kolmandat geimi võtsime väga tõsiselt, sest sellest võis kujuneda murdepunkt. Saime vastuvõtu paremaks ja mul hakkas ka vaikselt rünnak välja tulema. Ma olin selle geimi blokikunn - kaks tükki! :D Võitsime 25:17, aga kordagi ei olnud tunnet, et keegi oleks jala sirgeks lasnud. Selle mentaliteediga mängisime ka neljanda, mis kujunes lõpuks üsna pingeliseks, aga suutsime võita mõned pikad pallivahetused ja matchballi virutas Kertu vana südamerahuga rootslaste poolele maha. Super! 1/2 tehtud. Publik rõkkas ja aplodeeris meile ja mul oli nii hea meel, et saime neile selle võidu kinkida! Kindlasti kõige vägevama atmosfääriga mäng, kus ma elus mänginud olen. Mul on lihtsalt kahju, et ma ei suutnud selle meluga sajaprotsendiliselt hakkama saada. Pärast mängu käisime hotellis kiirelt pesus ja hotellis ning meeste mängul sain kõikide toredate inimestega kokku, kes mulle kaasa olid elama tulnud! Pärast meeste võitu läksime ka platsile, et teha seda plaksutusvärki, mis oli mulle tuttav eelmisest aastast, sest Mulhouse tegi seda peale igat võitu. See oli mulle alati nats totakas tundnud, sest see oli ju põhimõtteliselt kopeeritud Islandi jalgpalluritelt, et miks mitte mõelda midagi originaalsemat ise välja, kui niigi paljud tiimid olid selle juba üle võtnud, aga ma pidin oma sõnad üsna ruttu tagasi võtma, sest see oli kindlasti mu elu üks võimsamaid hetki - Ardo Kreek dikteeris rütmi ja siis kõik meie plaksutasime koos 2500 inimesega. Megaäge! Ma vaatan seda videot üsna tihti! Et saaks natukenegi kodus olla, siis läksin ma peale mängu Viljandisse, et siis juba esmaspäeval uuesti Tallinnasse ja sealt Soome sõita, aga sellest ma kirjutan siis juba järgmine kord ;)

STAT: https://www.cev.eu/Competition-Area/MatchStatistics.aspx?ID=31230&setN=0