Vaba nädalavahetus!

Ei tea, mida need prantslased seda kalendrit tehes mõtlesid, kui paari kuu jooksul on kolm mänguvaba nädalavahetust, aga hooaeg lõppeb kõikidest teistest palju hiljem... Ühesõnaga, üle-eelmisel nädalal tulid Kristelile külla tema emps Marju ja empsi sõber Kalli. Neljapäeval käisime neil Luksemburgis järel ja tegime neile seal väikse ekskursiooni, reedel nad käisid ise Nancys ja õhtul tegi Krissu meile süüa ning laupäeva hommikul võtsime suuna Strasbourgi poole. Et hommik ilusti algaks, siis krabasin veel enda kodupagarilt mõned quicheid ja saiakesed. Strasbourgi sõitsime kuskil kaks tundi ja ilm oli fantastiline - 25kraadi, päike. Parkisime auto Starbourgi ülikooli lähedale ning hakkasime kesklinna jalutama. Tee peal oli mitu ilusat kirikut ja lossikest. Rahulikult mööda armsaid kitsaid tänavaid jalutades jõudsime ülisuure Strasbourgi Jumalaema kirikuni. Kuna oli munadepühade nädalavahetus, siis oli inimesi megalt, aga õnneks läks järjekord ruttu ja saime tiiru ka kirikus sees käia. Kohe kiriku kõrval oli kaunis must-see Rohani palee, kus asuvad sees kolm erinevat muuseumit. Väike tiir kesklinnas tehtud, hakkasime jalutama Petite France'i ehk väikese Prantsusmaa poole, mis on siis nagu Brugge või Veneetsia moodi kanalikestega linnaosa. Kahjuks kõik paadireisid olid välja müüdud, nii et pidime jalutama mööda sildasid ja jõeäärt. "Väiksel Prantsusmaal" asusid ka Barrage Vauban ja Ponts Couverts. Esimene on siis selline vana suur kivisild, kuhu sai otsa ronida ja sealt avanes mõnus vaade jõele ja Ponts Couverstile, mis on kolmest sillast ja neljast tornist koosnev kaitserajatis. Natukene nautisime silla peal päikeseloojangut ja tegime pilte ning kuna kell oli üsna palju, siis hakkasime vaikselt tagasi jalutama. Käimese veel Strasbourgi keskplatsilt ehk Kleberi platsilt läbi, kus olid purskkaevud ja palju laupäeva õhtut nautivaid inimesi. Meie ööbimiskoht oli linnast natukene väljas, nii et enne lahkumist tegime kiire peatuse ka Euroopa Parlamendi hoone juures, mis oli muljetavaldav. Tegelikult saab sinna tuuridele ka minna, aga kuna oli pühadeaeg, siis kahjuks ekskursioone ei tehtud. Meie ööbimiskoht asus linnast natukene väljas sellises ülisuures eramajas. Meie päralt oli viimane korrus, kus oli kaks kaheinimese voodit ja kaks üheinimese voodit, nii et ruumi oli laialt. Natukene jõime oma toreda naiste seltskonnaga veini ja õlut, sõime kommi ja maasikaid ning läksime juba üsna vara tuttu, sest veel pikem päev ootas ees.

Pühapäeva hommikut alustasime suuure hommikusöögiga. Meie võõrustaja oli itaallanna, kes aina kandis ja kandis meile asju ette. Saime erinevaid määrdeid ja juuste ja saiakesi proovida. Ta isegi oli ostnud meile traditsioonilise prantsuse munadepühade keeksi, mis on lambatallekujuline. Pühapäevaks oli meil kavas Alsace veinitee, mis on kuskil 130km pikk tee, mis läbib kümneid erinevaid külakesi ja on ümbritsetud viinamarjaistandustega. Meie, kui õiged turistid, alustasime oma teekonda täitsa veinitee algusest Thannist, mis on Strasbourgist lõunas, ainult poole tunni kaugusel Mulhouseist. Thannis oli imeilus kirik ja natukene infot algava veinitee kohta. Natukene jalutasime seal ringi ja siis hakkasime mööda seda teed sõitma. Juba üsna varsti peatasime auto kinni, et ronida viinapuude vahelt mäkke. Nägime, et inimesed matkasid ja sõitsid rattaga mäe otsas ja tundus, et sealt võiks äge vaade avaneda. Me ei pettunud - silmapiiri taha ulatuvad viinamarja põllud ja mäed. Minu sees oli rahu. Sõitsime aina edasi ja ma olin täiesti lummatud nendest väikestest armsatest küladest. Mul on alati tunne, et igal väiksel kohal on oma lugu rääkida ja mõni äge peidetud söögikoht, traditsioon või eripära. Kuna veine, mis seal piirkonnas tehakse, on kümneid, kui mitte sadu, erinevaid sorte, siis lootsime, et ehk saame minna kuskile degusteerima, aga pühapäeval oli raske leida mõnda kohta, mis oli lahti. Mulle veinid absoluutselt tegelt ei maitse, aga no kui oled ikkagi veiniteel, siis ma prooviks hea meelega. Kuna päev oli läinud üllatavalt kiirest, siis sõitsime oma peamisesse sihtkohta Colmari, mis on üsna suur linn. Seal oli ka palju sillakesi ja kanaleid ja vanaaegsed majad ja toredad kohvikud ja kõik, aga ausalt öeldes köidavad need väiksemad külad mind rohkem. Võib-olla oli selles ka asi, et seal oli niipalju rahvast. Jalutasime natukene ja siis otsustasime minna rongituurile läbi linna. Saime ülevaate tähtsamatest vaatamisväärsustest, võtsime ühed jäätised, natukene istusime toreda purskkaevu ääre peal ja istusime uuesti auto peale. Kõik olid juba üsna väsinud ja päike loojunud, aga no tegime viimase pingutuse ja peatasime auto Riquewihris, mis pidi olema üks ilusamaid külakesi terves Prantsusmaal. Krt, kui tore, et me ikka selle peatuse tegime - see oli mu lemmikkoht! Selline väikse külakene (turiste muidugi täis), mis läheb rahulikult üles mäkke, mõlemal pool vanad majad, mis olid rõõmsatesse värvidesse värvitud. Majades olid poekesed ja restoranid ja veinibaarid ja kohvikud. Ega me seal muud ei teinudki, kui jalutasime ja klõpsutasime pilte. Hästi armsad nurgatagused ja tänavakesed. Kuskil tunnikese sõitsime veel veiniteel ja no külakesed läksid aina armsamaks. Tuli kuidagi täiega Kreeka tunne peale, sest seal on ka palju rahulikke külakesi ja mäed ja vanad majad. Lõpuks oli kell juba nii palju, et ühtegi peatust me enam ei teinud vaid sõitsime koju tagasi. Nii nagu alati peale vabasid nädalavahetusi, olen ma palju rohkem väsinud kui peale tavalist trenninädalat, aga need emotsioonid ja elamused kaaluvad selle kuhjaga üle ;)