Parem hilja kui mitte kunagi ehk siit tuleb pool aastat hiljem postitus minu elu tähtsaimast võistlusest - Euroopa meistrivõistluste finaalturniirist!
Ettevalmistus hakkas juuli lõpus Võrus, augustis laagerdasime Rakveres ning pidasime Ukrainas kontrollturniiri Ukraina ja Valgevene koondiste vastu. Ukrainast sõitsime otse Ungarisse Budapesti, kus 23. augustil alustasime koduvõistkonna Ungari vastu. Kuna neid emotsioone ja mõtteid saab pigem piltidega edasi anda, siis panengi palju fotosid ja teen igast mängust kiire kokkuvõtte, et mis mul meeles on.
Eesti - Ungari 0:3 (15:25 17:25 15:25)
Esimeseks vastaseks oli koduvõistkond Ungari, nii et saali oli tulnud paar tuhat inimest, nendest mõned sajad Eesti fännid. Ma mäletan, et meile saadeti enne mängu pilte ja videosid fännide rongkäigust ja mu süda lihtsalt sulas. Saali astudes oli üks tribüün täiesti siniseks värvitud ja ega need eestlased häälekuse poolest ungarlastele alla küll ei jäänud. Mõnus ärevus oli sees, aga ma ei teagi, platsile astudes oli kõik väga chill ja ainuke mõte oli, et wow - siukse turniiri ja atmosfääri nimel ma seda palli mängingi! Mäng muidugi oli suht kohutav, sest nad reaalselt killisid meid serviga ja ega normaalset rünnakut sealt üles ei ehitanud. Tõin vist lõpuks neli punkti vms. Okei, see algus oleks võinud ilusam olla, aga see fännide armee olemasolu varjutas kõik nõmedad mõtted! Pealegi - neli mängu oli veel ees!
Teise mängu mängisime Horvaatia vastu, kelle põhikahur on juba aastaid Itaalias mänginud Samanta Fabris ja treeneriks Itaalia ühe parima klubi Imoco Volley Conegliano trenks Santarelli, nii et kvaliteeti on sellel tiimil küll ja veel. Kuna mu essa mäng ei olnud midagi superhead, siis alustasid Anu ja Nette. Essad kaks geimi saime kindlalt tappa. Kolmandas läksime täiega peale ja õnnestusime päris hästi. Olime kogu aeg paari-kolme punktiga ees, aga geimi lõpp läks ikka megapingeliseks - õnneks õnnestus meil see 28:26 võita. Ai, kui magus. Eks siis pandi sealt teiselt poolt ka järgmine käik sisse ja tehti neljandas kiirelt selgeks, et kes siin parem on. Sain viimased kaks geimi mängida ja kuna ma läksin lihtsalt all-in mõtetega, siis tuli isegi täitsa okeilt välja - 10 punni.
Eesti - Rumeenia 1:3 (23:25 32:30 19:25 21:25)
Kolmas mäng oli Hõbeliiga võitja Rumeenia vastu. Ei osanud eriti miskit neist arvata, aga kui ikkagi finaalis Sloveeniale pähe tegid, kes on väga kvaliteetne tiim, siis ega midagi kerget siit oodata ei olnud. Taaskord ma ei alustanud ja eks pingilt on alati raske mängu vaadata, aga pliksid panid vingelt. Essas geimis mängisime väga hästi ja olime vahepeal ikka korralikult ees, aga siis tekkis väga pikk mõõnaperiood, millest me välja ei tulnudki ja napikas 25:23 vastastele. Teises olime ka pigem liidrirollis ja õnnestus üliraske 32:30 võit võtta. Kolmandas vajus geimi teine pool ära, neljandas mu arust olid meil omad võimalused, et mäng viiendasse viia ja kes teab, kuidas see lõppenud oleks, aga lõpuks ikkagi 1:3. Rumeenia mängis väga hästi kaitses ja nende diago oli ka tasemel. Samas, see mäng vast jäi veits kripeldama, sest viis geimi või isegi võit polnud võimatud.
Eesti - Holland 0:3 (18:25 12:25 10:25)
Kõige krõbedamad vastased jäeti meile viimasteks - kõige pealt alagrupi favoriit Holland ja siis Aserbaidžaan. Eks kõik teadsid, mis tasemega superstaare täis Holland on, aga no pead norgus ei läinud mängima keegi. Vastupidi - minu arust essas geimis mängisime täitsa hästi. Okei, neil oli kogu aeg väike edumaa, aga saime täitsa edukalt hakkama. Teises ja kolmandas muidugi ei olnud meil enam eriti miskit teha, kui imetleda, kui kiiresti pall sidemängija käest ründajateni jõuab ja kuidas pifid peaga üle võrgu on. Lihtsalt super - üks asi on vaadata siukest taset telekast, teine asi on nende vastu mängida. Mu kadeduselevelid olid laes! Mängisin terve mängu ja panin oma essa ässa ka!
Eesti - Aserbaidžaan 2:3 (20:25 25:18 22:25 25:22 11:15)
Alagrupist edasipääs ei olnud enam võimalik, aga seda enam läksime me viimasest mängust viimast võtma. Fänniarmee oli küll viimaseks kaheks mänguks kahanenud, aga see-eest väga südikad ja valjuhäälsed. Aserbaidžaan on ka kuulunud aastaid Euroopa tipptiimide sekka ja ilmselt nad veits alahindasid meid, sest nende põhipommitaja Rahimova jäeti esialgu pingile. Essas geimis oli meil suht kehv rünnak, nii et kaotasime 20:25, aga teises mängisime vist endalegi üllatuseks nii hästi, et suutsime geimi võita. Kolmandas pandi Rahimova sisse, sest väike Eesti vist näitas rohkem hambaid, kui aserid oleks osanud oodata, aga vaatamata sellele oli geim üsna tasavägine. Neljandas saime kohe eest ära ja juhtisime kogu aeg 4-5 punktiga, aga geimi lõpus tulid aserid vaikselt järgi. Rahimova pani hullu servi ja lõi peaaegu kõik, mis ette anti, ära, aga mitmed pikad pallivahetused suutsime enda kasuks pöörata, mis lõppesid sellega, et me saime teise geimivõidu ja viisime mängu viiendasse. SU-PER! Viiendas me ka tegelikult ei mänginud üldse halvasti ja olime neil kogu aeg kannul, aga lõpuks nad lihtsalt jõuga võtsid selle mängu endale. Natukene kahju, sest tegelikult ei olnud võimatu neid võita, sest olime nende mängurütmi piisavalt sassi löönud, aga no pagan, napikas. Hea tunne oli ikka turna sellise mänguga lõpetada ja tõestada, et me ei ole mingid papist poisid. Mängisin terve mängu ja kuigi rünnakul niipalju ei õnnestunud (kokku 9 punni), siis panin head servi, üritasin kaitses ja blokis aidata ning vastuvõtt oli ka korralik.
Niisugused on siis mu emotsioonid minu esimesest (ja loodetavasti mitte viimasest) Euroopa meistrikate finaalturniirist!
Enda mängudega ma ei jäänud tegelikult rahule ja võib-olla siiani on natukene mõru maik suus, kui enda esitustele mõtlen - ei mänginud piisavalt hästi, mis kajastus ka mu mänguajas. Valiktsükkel õnnestus kuidagi palju paremini, kuigi seal olid ka vastasteks ju väga head tiimid. Samas üleüldine emotsioon oli vägev - fännid olid maailma parimad ja suurturniiri korraldus ja atmosfäär on ikkagi midagi hoopis teistmoodi.
Budapestist, fännidest ja vabast ajast teen eraldi postituse, sest pildimaterjali on tohutult!
Comments
Post a Comment