Minu 2020

PAREM HILJA, KUI MITTE KUNAGI

Igal aastal olen ikka üritanud mingisuguse kokkuvõtte aastast teha, nii et siin on põgus ülevaade minu 2020.aastast, milles oli tegelikult väga palju head :)

JAANUAR

Uue aasta võtsin vastu Eestis koos oma ägedate koondisepiffidega ning jaanuari esimestel päevadel oli aeg minna tagasi Kreekasse. Palju pilte ja juttu SIIN. Meile tuli uus diago, teine side läks minema ning mul läks kergelt vasak hüpekas. Õnneks ükski mäng vahele ei jäänud. Kirjutasin sellest SIIN. Jaanuari lõpus tuli külla mu armas Inxu Kiisk, kellega meil oli lihtsalt nii nii äge nädal koos. Trippisime mööda saart ja käisime söömas ja jalutamas ja nautisime lihtsalt ilusaid vaateid. Kirjutasin sellest SIIN

 

 

 

 

VEEBRUAR

Veebruar oli üsna raske nii vaimselt kui ka füüsiliselt: palju mänge + mõlemad meie välismängijad said vigastada - ühel läks Achilka ja teisel põlv. Kuna ilma nendeta ei tee siin liigas me enam midagi ära, siis teadsime, et rong nelja parema sekka jõuda on läinud ja võiks öelda, et kogu hooaja eesmärgid läksid aia taha. Viimased mängud ilma nendeta sain ma mängudes vastavalt 51 ja 78 tõstet, nii et ma olin füüsiliselt ikka täiesti läbi, aga vastutuse võtmine tuleb mulle ainult kasuks. Kuna meil oli üks karikamäng Santorinil, siis saime natukene selle imelise saarega tutvuda. Kirjutasin SIIN

 

 

 

 

MÄRTS

Märtsi esimesed päevad veetsin ühe tiimika juures Ateenas. Lisaks oli Naxosel ka juba täitsa kevadine, nii et käisime tihti tiimikatega kohvitamas ja jalutamas. Naistepäeval sõime rannas pannkooke. Palju pilte mu kevadest Kreekas on SIIN. Koroona hakkas Euroopas vaikselt pead tõstma, aga minu elu see veel kuidagi ei mõjutanud. Kuna olulised lülid mu tiimis olid vigastatud ja põhimõtteliselt šansid kuskile jõuda olid olematud (pluss veel mõned mured), siis viis elu mind märtsi keskel Naxoselt Prantsusmaale Beziersi, mis võitles kõrgete kohtade eest. (Postitus üleminekust SIIN) Sain uue tiimiga teha neli trenni, kui öeldi, et nii Challenge Cup kui ka prantsuse liiga on teadmata ajaks edasi lükatud ning treeningud keelatud. Olin veel mõned päevad Prantsusmaal ja enne täielikku lendude põuda, pääsesin ikkagi Prantsusmaalt koju Eestisse. Sellest kujunes mu elu kõige stressirohkem päev, sest hommikul kell 6 läinud rong ei viinud mind piirangute tõttu Marseilles'i (kust mul läks lend), vaid hoopis Nimes'i, mis on poole tee peal. Õnneks leidsin päästeingli, kes viis mu lennujaama ja lõpuks läks kõik hästi, aga pulss oli terve selle päeva jooksul 150+. Eestis olin kuni 1.aprillini karantiinis. 

 

 

 

 

 

 

APRILL

Aprill oli Eestis täielik koroonakuu. Ega miskit muud ei olnudki teha peale chillimise, (Albertiga) jooksmas käimise, koduste trennide ja mõne sõbrantsi külastuse. Marten ja issi hakkasid puude vahele onni ehitama, kus ma ka aeg-ajalt kaasa lõin ja Inxu näiteks käis meie juures kiike värvimas, saunas ja krõpsu söömas. Kuna ametlikult ei olnud hooaeg veel Prantsusmaal lõppenuks kuulutatud, siis pidin ma ennast ikkagi vormis hoida. Tegin kaasa 100km jooksu challengei ja oli võimalus aeg-ajalt võrku toksida ja raskusi tõsta. Ma pole elus olnud nii heas jooksuvormis. Varem ma naljalt vabatahtlikult üle 6km ei jooksnud, nüüd ei olnud 10km ring mingiks probleemiks. Lisaks käisime Madise ja Hannaga aeg-ajalt discgolfi ja spikeballi mängimas.

 

 

 

 

 

 

MAI

Mai oli ka veel täielik puhkuse ja mõnulemise kuu. Nii hea oli üle mitme aasta lihtsalt puhata ja ise oma aega planeerida. Kuna 1.mai on ikkagi mulkidele ametlikult jooksupäev, siis tegime meiegi Saarepeedil ühe korraliku Varesemägede jooksutiiru. Liigad lõpetati ametlikult ära, aga kuna 1.juunist hakkas koondiselaager, siis pidi ennast ikkagi ilusasti vormis hoidma, nii et jõusaalitrennid läksid järjest intensiivsemaks. Mai alguses käisin Tallinnas Liisi ja vanaema üle vaatamas ning spordiarstil, Pärnus Seljametsa karjääris ujumas ja rannavõrku mängimas Hanna ja Juliga, Kärdi sünnipäeval, Albertiga Viljandi ööorienteerumisel, nägin Tartus Renatet, Mihklile ja Krissule käisin "tsau" ütlemas Viiratsis,  paar korda jõudsin ratsutama ka. Empsi sünnipäeva puhul külastasime perega huskyparki, mis oli nii vahva. Mai lõpus oli täditütre Kata sünna, lisaks veetsin palju aega ketaste ja Albertiga. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

JUUNI

1.juunil hakkas Tallinnas Audenteses koondiselaager, mis oli minu jaoks vast senistest kõige raskem. Uued treenerid, uus stiil ja uued nõudmised, mängud ja võistlused tühistatud pluss üle mitme aasta oli väljas nii ilus soe suvi, mis ei teinud seda olukorda sisesaali sportlasele just eriti lihtsamaks. Õnneks paari nädalaga sai režiimi sisse ja harjus selle intensiivsusega ära, nii et teine juuni pool Käärikul oli juba palju mõnusam pluss nende ägedate tüdrukutega ei hakka kunagi igav. Juunis olid veel Marie sünnipäev, kus me korraldasime lastele ägeda sporditeemalise maastikumängu, Alberti ülikooli lõpetamine ja peale koondiselaagrit läksin esimest korda Albertiga Soome ta disci võistlustele kaasa, mis oli väga äge kogemus vaatamata sellele, et härra otsustas haigeks jääda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

JUULI

Juuli alguses käisime Võrtsjärve peal Dagö kontserdil ja Pärnus SPAs ning fotoshoodil. Nägin oma Soome issit-emmet Hedyt ja Heikkit ka. Üle pika aja saime kokku mu armsa sõbra Mardiga, kellega käisime enne tema kaitseväkke minekut põgenemistoas ja söömas. Juuni keskel oli Albertil järgmine võistlus Soomes, Turkus, kuhu ma ka ennast kaasa vedasin. Päeval Albert võistles ja ma olin moraalne tugi/vihmavarju hoidja/DJ, õhtuti käisime elektritõuksidega Turu linna avastamas. Viimased päevad enne järjekordset koondiselaagrit veetsime koos mu perega Haapsalut ja Vormsi saart avastades. Ma olin Haapsalust palju head kuulnud, aga ma ei uskunud, et seal suvel nii mõnus võib olla. Koondiselaager oli meil seekord Eesti südames Paides. Vabadel päevadel sain käia kodus või Alberti võistlusi vaatamas. Lisaks mängisime sõprusmänge Soome ja Lätiga, nii et nägin oma Rovaniemi tiimikaid Jessicat ja Viivit.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

AUGUST

Augusti esimese nädala veetsime veel koondisega, kuid kuna EMi kvalifikatsioon otsustati ikkagi viimasel hetkel edasi lükata jaanuarisse, siis lõppes meil koondiselaager planeeritust mitu nädalat varem, nii et oli aeg hakata asju pakkima, et kodust jälle lahkuda. Viimased päevad kodus proovisin olla perega ja näha veel kõiki sõpru/sõbrannasid ja Albertiga veel miskit toredat teha. 13.augusti varahommikul alustasin teed Tallinna lennujaamast, kust Albert ja Hanna saatsid mu Pariisi lennule. Oli see alles üks pisaraterohke varahommik... Pariisist rongiga edasi Nancysse, kus algas ettevalmistus minu kuuendaks hooajaks profivõrkpallurina. Trenn, söök, magamine oli järgmised kuu aega igapäevane rutiin, vabadel päevadel käisime tiimikatega uut kodulinna Nancyt avastamas. Augusti lõpus tuli õnneks Anu ka juba Prantsusmaale, nii et alati oli üks "oma" lähedalt võtta, kui mingi mure peaks tekkima. Kirjutasin kõigest SIIN

  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

SEPTEMBER

Septembri alguses käisime tiimiga golfi mängimas ja õhtustamas, Anu ja Danijeliga Saksamaal outlettides, tiimiga piknikul. (Postitus ja pilte SIIN) Lisaks hakkasime vaikselt esimesi sõprusmänge mängima - Mulhouseilt essa kindalt tappa, peale seda sõitsime Šveitsi, et mängida Anu ex-tiimi Sm'Aeschi vastu, kuu lõpus oli Nancys sõprusturniir, mille me kinni panime. Lisaks oli meil tiimi esitlus sponsoritele ja fännidele ning septembri viimasel reedel alustasimegi hooaega Lõuna-Prantsusmaal Liisi ja Lorenzo tiimi Le Cannet' vastu raske 3:2 võiduga. Septembri viimasel päeval jõudis lõpuks peika ka Prantsusmaale. Septembri ja esimese mängu muljed leiab SIIT ja SIIT 

 

 

 

 

 

 

 

OKTOOBER

Oktoobri alguses käis meil Belgiast külas mu armas sõbrants Hanna Pajula, nii et täies hiilguses Estonian mafia ehk mina, Albert, Anu ja Hanna saime mitu päeva koos chillida ja lauamänge mängida. Liigamängude vahel käisime Metzis outlettides shoppamas ja Luksemburgis Anu mängul. Kõikide mängude kohta leiab kokkuvõtted koos piltidega mu blogi arhiivist, vaba aja tegemistest koos pildimaterjaliga kirjutasin SIIN. Lisaks link videole, mille Albert kokku pani: https://www.youtube.com/watch?v=URnuxumf310. Oktoobri lõpus algas järjekordne lockdown, sest prantslaste koroonanumbrid oli lappes, aga enne seda jõudsime käia veel ühes ägedas restoranis Anu ja Tannuga doubledateil. 

 

 

 

 

 

 

NOVEMBER

Novembri alguses oli mul kaks vaba päeva, mille veetsime kodus - Albert käis disci mängimas, mina olin operaator ja fotograaf. Üks mäng Venelles'ga lükati lockdowni tõttu edasi, teine jäi ära, sest Terville'i mängijal oli koroona. Ilma mänguta nädal = retsilt trenni. Koroonatesti tegime juba iga nädal. Lisaks oli meil (minu esimene) tiimikalendri pildistamine. Novembri lõpus oli mäng lõunas, nii et oli tore jälle oma armsat Liisi näha. Nancy oli ka juba jõuluehteis ja ilmad üsna karged. Lockdowni tõttu oli aeg väljapool trenne ja mänge üsna igav, sest kõik poed-restod-meelelahutuskohad olid kinni ning enda regioonist ei tohtinud lahkuda, nii et ainuke lõbu, mis meil oli, oli Anu ja Tannuga UNO mängimine. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

DETSEMBER

Detsember algas minu 24.sünnipäevaga, millest ma eraldi postitust ei olegi teinud, nii et räägin siin natukene pikemalt. Hommikul äratas Albert mind laulu, rooside ja quichei lõhna saatel ülesse. Lippasin trenni, kus sai kõik tiimikad kallistatud ja musitatud. Peale trenni pakkusin snäkke ja juua ning magustoiduks oli tiimikas  Karin teinud imelise tordi. Nädala alguses ta küsis, et mis asjad mulle maitsevad ja ta tõesti oli kõikidest mu lemmikasjadest küpsetanud superhea koogi - karamell, vaniljekreem, pralinee, pähklid. Üks parimaid torte, mis ma saanud olen. Ainult sööd ja kiidad! Tiimilt sain kingituseks uued Nike'i võrgutossud, mida ma täiega armastan. Õhtu oli õnneks vaba, nii et pärastlõunal võtsin õnnitlusi vastu ning tegin väikse uinaku. Õhtul läksime Anu juurde vaarika tartletti sööma ja nii see päev lõppeski. Järgmisel päeval oli mäng prantsuse noortekoondise vastu, mille võitsime 3:0 ning mind valiti esimest (ja senini viimast korda) MVPks. Detsembri keskel algas hull viiemänguline seeria, sest mängisime lisaks liigamängudele ka Gran Canarial Challenge Cupi. Ma polnud kunagi varem Kanaaridel käinud, nii et ma olin üsna šokis, et seal oligi keset detsembrit 22 kraadi ja minusugune lumivalguke oleks seal imelihtsasti vähiks end päevitanud. Kahjuks või õnneks hotellist eriti kaugemal me ei tohtinud käia, viimasel õhtul käisime mereäärsel promenaadil jalutamas ja tiimiga õhtusöögil, panen siia pilte ka. Viimase mängu saime tabeliliidrilt Mulhouse'ilt napilt 2:3 tappa ning paar päeva peale seda hakkasime koos Albertiga Luksemburgist Eestisse trippima.  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuna esialgu pidime suvel edasi lükatud EMi kvalifikatiooni turniiri mängima jaanuari alguses järgi, siis olin arvestanud, et saab päris mitu nädalat Eestis olla, aga kuna see viimasel hetkel ikkagi koroona tõttu tühistati ja piletid olid selleks hetkeks juba nii kallid, siis lendasime Tallinna asemel Riiga, kuhu tulid järgi mu issi ja õde Marie. Niiiii hea oli kodus olla. Jõulud veetsime nii Alberti kui ka minu perega. Mu õde ja ta peiks olid koroonahaige lähikontaktsed, nii et nemad lugesid oma salmid esikus ja maskides. 25.detsembril oli traditsiooniline jõulupidu vanaema ja taadi juures koos kõikide lastega, 26.detsember oli kohustuslik spordipäev. Ega miskit erilist muud ei saanud ega ka tahtnud maailmas valitseva olukorra tõttu teha - nägin olulisemad sõbrad ja sõbrantsid ära, hüppasin teise vanaema juurest läbi ja aastavahetuse veetsime Albertiga Tallinnas Swissoteli 21.korrusel, kust ei näinud udu tõttu mitte muhvigi, nii et aastavahetus oli sõna otseses mõttes hall. 2021.aasta esimesel päeval lendasime juba Prantsusmaale tagasi.

 

 

 

 

 

 

 

 

Selline minu 2020.aasta välja nägigi - väga teistmoodi, aga ei mitte midagi traagilist. Kahju muidugi, et kevadel Beziersis ei saanud kauem olla, aga koroona tõttu sai lõpuks juhtme seinast välja tõmmata, Eestis kauem olla ja ega vast ei oleks seda toredat Albertikest ka mu kõrval, kui koroonat poleks tulnud ja me mõlemad oleks maailmas laiali olnud. Nii et iga halb asi on ka milleski hea, sai sellel aastal rohkem kui korra kinnitust ;)