Kreekast Prantsusmaale!

Selle nädala alguses tuli välja uudis minu ootamatust üleminekust Kreekast Prantsusmaale.
(https://vorkpall24.ee/kristiine-miilen-siirdub-ootamatult-prantsusmaa-tippklubisse-ja-asub-mangima-eurosarjas-medali-eest/
https://sport.err.ee/1062102/miilen-loodan-kreeka-liigas-saadud-kupsuse-prantsusmaale-kaasa-votta)

Räägin siis veits pikemalt, et kuidas see protsess käis.

Üle-eelmisel nädalal said nii Dessaa kui ka Ellen vigastada ja me kaotasime seetõttu nii karika veerandfinaali kui ka elulise tähtsusega mängu liigas, mis tähendas, et põhimõtteliselt meil enam mõlemas sarjas nelja hulka jõuda polnud võimalik ja ülejäänud neli põhiturniiri mängu oleks ära pidanud mängima lihtsalt mängimise pärast. 

Eelmisel nädalal uuris mu agent minult, kas ma oleksin huvitatud Prantsusmaale minekust, kui ma saaksin oma praeguselt klubilt nõusoleku. Tiimil oli üks nurk vigastada saanud ning neil oli kiiremas korras vaja uut mängijat. Kuna tegemist oli väga hea tiimiga, siis ma olin nõus(Prantsusmaa neljas tiim, Challenge Cupi poolfinaalis). Järgmisel päeval sain Beziersilt vastuse, et nad oleksid ka minust huvitatud. Ja siis algas pikkkk läbirääkimiste protsess minu agentide, Pannaxiakose ja Beziersi vahel. Ilmselgelt ei tahtnud Kreeka klubi mind ära lasta, sest neli mängu oli veel pidada ning mitu põhimängijat olid vigastatud, nii et nad väga vajasid mind. Mul õnnestus pidada mitu miitingut nii mänedžeri kui ka treeneriga, kes mõistsid, kui suur samm see mulle võrkpallimaastikul oleks. Asi polnud selles, et Naxosel oleks halb või keegi tegi/ütles miskit halvasti. Lihtsalt tuli väga hea võimalus samm edasi astuda + Kreeka liigas polnud enam eesmärki. Treenisin tiimiga tavapäraselt ja laupäeval mängisin mängu Porfyrase vastu ära ja kuna see protsess oli juba üsna pikaks veninud, siis ma ei olnud üldse kindel, et ma ikkagi saan minna. Kuid... Esmaspäeva pärastlõunal kella 3-4 paiku helistas mulle mu mänedžer ja ütles, et nad said klubiga kokkuleppele tingimustes ning ma võin lahkuda juba kasvõi samal päeval. Sellest võimalusest teadsid sinnamaani ainult 1-2 tiimikat ja treenerid - teistel tüdrukutel polnud õrna aimugi. Nii et kui mu mänedžer hellas, siis parasjagu oli üks tiimikas minu juures ning ta oli täiesti šokis kui kuulis, et ma juba üsna pea lahkun. Rääkisin Beziersi mänedžeriga läbi, et ma sooviksin lahkuda teisipäeva hommikul, sest kõik asjad olid pakkimata. Ühesõnaga - peale seda kõnet läks meeeeeletuks rapsimiseks. Hakkasin asju pakkima ja korterit koristama. Pidin tüdrukutele uudise edasi andma. Pidin trenksidega kokku saama. Pidin mänedžeriga kokku saama. Ühesõnaga - kaos. Ma olin niiii freakin stressis, sest megalt oli teha. Lõpuks läkski nii et ütlesin kõikidele tüdrukutele, et ma lahkun homme, mõned tunnid pakkisin ja koristasin, mänedžer ja trenks käisid hüvasti jätmas, tegime veel viimase õhtu tiimikatega koos - tellisin pitsat ja kuulasime Eurovisiooni laule. Nad kusjuures olid väga kursis Eurovisiooni maailmaga. Laulsime, tantsisime ja proovisime mitte kurvad olla. Siis veel natukene pakkisin ja abitrenks Argiris, kellest oli mu väga hea sõber saanud ja kes toetas mind selles protsessis algusest peale, tuli veel hüvasti jätma. Mõned tunnid und ja oligi aeg lennuki peale minna. Enamus tüdrukuid ärkasid vara, et saaksime veel viimased kallid teha. Nii mõnelgi tuli pisar. Mu parimad sõbrantsid Hara ja Tzagka sõidutasid mu lennujaama ja aitasid kottidega. Sõitsime veel pagarist läbi, võtsime mu lemmikkohvi ja saiakese ning tegime lennujaamas veel mõned viimased pildid. Ja nii see lahkumine nendest läkski. Sada kallit, aga üldiselt rõõmsas meeleolus, sest me kõik teadsime, et midagi ägedat ootab mind ees ja nad toetasid mind 100%.

Naxose pisikesest lennujaamast lendasin Ateenasse, kus sõin hommikusöögi ja andsin inimestele vaikselt teada, et ma olen klubi vahetamas. Eestis teadsid sellest võimalusest ainult mu pere ja paar üksikut inimest veel, sest ma ei tahtnud enne miskit ära sõnuda, kui asi kindel. Ateenast lendasin Barcelonasse, kuhu mulle tuldi vastu ning 2h 45 minuti pärast olime minu uues kodulinnas Beziersis. 

Nüüdseks olen siin olnud viis päeva ja jõudnud teha neli üsna rasket ja intensiivset trenni. Lisaks veel mitmed arstlikud kontrollid (koormustest, vereproov jms), nii et see nädal on olnud hullumaja. Ma tahaks igal vabal hetkel magada, sest seda kõike on olnud lihtsalt liiga palju. Nüüd veel need koroonajamad ka peale. Liigad on aprillini edasi lükatud, nii et Challenge Cupi mängule me Ateenasse järgmisel nädalal ei sõida. Hetkeseisuga trenni peaksime tegema normaalselt alates esmaspäevast, aga Prantsusmaal kuulutati ka välja eriolukord ja kõik asutused peale poodide on kinni, nii et ma ei kujuta ette mis saab. Hetkel tundub, et siin minu linnas on olukord rahulik ja inimesed ei paanitse.

Üldiselt on Prantsusmaal kõik kulgenud hästi - tüdrukud on väga toredad ja sõbralikud ja võtavad mind igalepoole kaasa. Täna käisime rannas ja nats shoppamas. Treenerite tiim tundub ka asjalik ja professionaalne. Trennid on ägedad - mängijate tase ikka super. Sided viskavad nurka siukseid tõsteid, et ma ikka pean väga jalad tagumiku alt välja võtma, et õigel ajal kohale jõuda :D Ma väga ootan igat pallitrenni, sest tõesti peab pingutama igas trennis ja mõnus on siukse hea seltskonnaga treenida. 

Beziers on umbes 80 000 elanikuga linnake edela Prantsusmaal. Linnas asuv võrkpallitiim kannab nime Beziers Angels ning see paikneb hetkel Prantsusmaa liigas neljandal positsioonil. Lisaks jõudis tiim tugevuselt kolmandas eurosarjas Challenge Cup poolfinaali, kus peaks kohtuma Kreeka parima tiimi Olympiacosega, aga see mäng on nüüd aprilli lükatud. Üle-eelmisel hooajal tuli Beziers Prantsusmaa meistriks. Tiimis mängib hetkeseisuga 4 ameeriklast, 2 kolumbialast, 1 brasiillane, 1 horvaat, 1 eestlane ja 2 prantslast. 

Klubi facebook: https://www.facebook.com/beziersangels/

Elamine on ägedas kahekorruselises korteris - all on kööginurk, diivan, telekas, WC, vannituba, üleval voodi ja kapid. Sportlasele hooajaks ideaalne variant. Saalist umbes 10minutilise autosõidu kaugusel, aga meil on tiimi peale mitu ägedat halli Nissanit, nii et sõitmine pole probleem.

Loodetavasti koroona laseb mul mõned mängud ikka selle tiimiga mängida, aga eks see selgub lähipäevade jooksul, mis minust saab. Seniks aga naudin oma vaba nädalavahetust ja loodetavasti alates esmaspäevast ka trenne ;)