VNVB - Volero Le Cannet

VNVB - Volero Le Cannet 3:2 (25:21 20:25 18:25 25:22 15:12) 
Trippisime neljapäeva hommikul minibussidega Nancyst Baselisse, kust läks lend Nicei, õhtul oli rannas kerge jooks-venitus, sain Liisiga kokku, kes tegi mulle mu lemmikud gameday patsid, reede hommikul klassikaline serv-vastuvõtt ja õhtul avasime lõpuks uue hooaja Le Cannet' ehk Liisi ja koondise peatreeneri Lorenzo tiimi vastu. Olime üsna hästi kursis vastaste hetkevormiga ja kenasti valmistunud, nii et esimest geimi kontrollisime hästi ja saime võidu endale. Teist alustasime punkt punktis, aga natukene jäi meie serv lahjaks, nii et kodutiim sai kena turvalise vahe sisse, mida suutsid hoida lõpuni. Peale teist geimi oli 10minutiline paus, kus trenks pidas meile väikse motivatsioonikõne, mis tundus, et mõjus, sest kolmandat alustasime hästi, juhtisime pidevalt 2-3 punktiga, aga geimi keskel hakkasid vastaste nurk ja diago serviga pommitama, millest nad said kohe mitu otsepunkti ja edasi läks juba "kui ise ei löö, siis löödakse sulle", nii et kolmas geim kindlalt vastastele. Kuna meil oli selg vastu seina, siis me teadsime, et now or never. Selle ajani ma eriti palju mängida ei saanud - teise lõpus läksin diago asemel sisse ja eriti palli ei puutunud, kolmanda lõpus läksin nurgana sisse, võtsin paar korda vastu, tõin ühe punkti ja panin ühe servi. Neljandas olin põhis ja kuna midagi kaotada ei olnud, siis läksin panin alustuseks ühe ässa libero pealt. Üritasin värsket energiat ja emotsiooni piffidele tuua, sest mäng ei olnud läbi ja ma tahtsin niiii väga võita. Saime 11:8 ette, järgmine seis 11:11. 15:18 taga, tulime järele 18:18. Vahepeal venisid pallivahetused megapikaks, sest kaitses pandi hullu ja mõlemad tiimid olid omadega ikka üsna läbi. Geimilõpp läks ka nugade peale: 20:20, 22:22. Lõpuks kinkisid vastased meile paar lihtsat viga ja saime selle geimi endale. Viiendat alustasime üsna nukralt - 1:4 ja 2:5 taga, aga kuna see on ikkagi naiste võrkpall, siis ma eriti sellest ennast häirida ei lasknud ja üsna pea vaatasid tabloolt vastu soliidsed 7:7. Vahepeal oli seal skooriga mingi jama ja trenksid võtsid palju challengeid, nii et see kohtumine venis üsna pikaks. Vastased lõid ära. 8:7. Pooltevahetus. 9:7. Et vältida liigset pabistamist ja mingisugust pissutamist, siis peale seda skoori ma enam tablood ei vaadanud, sest tihti ma hakkan palju "turvalisemalt" mängima, kui ma tean, et seis on pingeline. Saime paar olulist blokki, alles viiendas geimis esimest korda mängu tulnud temps Ajla pani ässa. 13:10. 13:12. Siis küsisin ma tõstet - sain, aga ei löönud ära essal korral, adrekas oli nii üleval, et ma lihtsalt korrutasin "again, again" ja õnneks side usaldas korra veel ja lõin ära ning lõpuks panime ässa ja 15:12 ning kogu kohtumine meile 3:2. Ma ei tea, kas see oli sellepärast, et see mäng oli tõesti raske või lihtsalt ma ootasin seda hooaja algust nii kaua või ma olin õnnelik, et ma sain tiimile kasulik olla või hea meel, et võitsime võõrsil nii head tiimi nagu Volero, aga no see võit maitses freakin hästi! Täielik rahulolu ja tuhat emotsiooni. Me hüppasime ja naersime ja plaksutasime ja kallistasime ja lihtsalt jagasime tiimikatega oma rõõmu. Hästi tehtud, naised! Ikka väga nõme tunne oleks oma vabale nädalavahetusele minna kaotusega. Natukene kurb oli näha Liisi mitte nii heas tujus, aga mul on hea meel, et nägime üksteist ja saime mõned toredad pildid teha ja lihtsalt vahva, et ta ka siin Prantsusmaal on. Lorenzoga rääkisime ka natukene, aga kuna kell oli juba lähenemas poole 12le, siis pikalt lobiseda ei saanud. Käisime ruttu pesus, kallistasin veel Liisi ja Amandine'i (Volero libero), kellega ma mängisin koos St Raphaelis ja ees ootas kesköine õhtusöök. Äratus oli juba 5:25, nii et neli tundi und, lennuk, buss ja kodus ma olingi. 


 
 
 
 
 


Comments

Post a Comment