Vahepeal on jälle paar nädalat mööda läinud ja oleme päris palju sõprusmänge selle ajaga jõudnud mängida.
Üle-eelmisel nädalal kohtusime kodus esiliiga St.Die vastu ja saime kohustusliku 4:0 võidu. Vastane ei mänginud eriti hästi, aga mida geim edasi, seda rohkem nende tasemele kukkus ka meie mäng, nii et lõppude lõpuks mingit muud head emotsiooni sealt peale võidu tegelikult ei saanud. Enda mäng enam-vähem, eriti hästi enam ei mäleta, mida head või halba ma seal täpselt tegin. Teises geimis lõin ühe hüppelt servi auti, aga vastaste diago hüppas pallile ette, nii et ace it is.
Reedel sõitsime bussiga Šveitsi, kus kohtusime nädalavahetusel kaks korda Anu ex-klubi Sm'Aeschiga, kes peaks sellel aastal minema püüdma Šveitsi meistritiitlit. Reede õhtul tegime korraliku trenni, et saaks veits Mikasa palliga harjuda (oeh, kuidas ma igatsen Mikasat), laup hommik kerge serv-vastuvõtt ja laupäeva õhtul esimene mäng. Vastased mängisid päris ilusat kiiret võrkpalli, aga suutsime ikkagi 3:1 võidu võtta. Viienda lisageimi kaotasime suurelt, nii et veits mõru maik jäi suhu, et niimoodi lasime pähe istuda, aga võit on võit. Pühapäeva hommikul oli mäng juba kell 11, nii et kes mind teab, siis kujutate ette, et mu silmad ei tulnud eriti hästi lahti selleks ajaks :D Esimesed kaks geimi olin varus ja tegime päris palju omavigu. Kaotasime. Kolmandas alustasin, suutsime selle võita, aga neljas jälle vastastele, nii et lõppskoor 1:3 kotti. Pidime vist mängima viienda ka, aga kuna trenks nägi, et me üsna ebaefektiivsed ja ilusast võrkpallist on asi kaugel, siis piirdusime nelja geimiga.
Esmaspäev oli vaba, käisime natuke shoppamas, sest õhtul oli ametlik tiimi esitlus kõikidele sponsoritele, abilistele ja fännidele. Igal aastal olen ma võtnud kaasa vähemalt ühe piduliku kleidi ja tavaliselt kunagi ma seda kanda ei saa, sest tiimiüritustel peab tavaliselt olema tiimi ametlikes riietes, aga seekord sai ennast lille lüüa, kleidi selga ja kontsad jalga panna. Täitsa mõnus on vahelduseks Mizuno trenniriietele miskit muud kanda :D Esitlus toimus ühe Ibise hotelli väliterrassil. Kuna me ikkagi peame koroona eest ennast kaitsma, siis oli mängijatele ja treeneritele eraldatud natukene eemal olev ala, et me rahvaga nii palju kokku ei puutuks. Alguses, nagu ikka, erinevad kõned ja tänusõnad, siis tutvustati treenereid ja meie noortetiimi mängijaid. Väljas oli juba üsna hämar, kui oli meie kord vaibale astuda. Iga mängija kutsuti ükshaaval ette, näidati ekraanil infot tema kohta, trenks Rado tegi kiire iseloomustuse ja siis teadvustaja küsis ühe küsimuse - see võis olla nii võrkpallialane kui ka mingi elulisem. Enamus piffe küsis juba varem oma küsimuse ära, aga kuna mul seda õhtujuhti ei õnnestunud õigel ajal kinni püüda, siis mõtlesin, et ah las olla, kui hull see ikka saab olla + tõenäoliselt mu inglise keele sõnavara peaks ka olema piisavalt pädev, et nende küsimustega hakkama saada. Eelnevatelt pliksidelt küsiti a la selle kohta, et kuidas neile Nancy meeldib, mis on nende lemmiksöök jms. Kuulasin väga armsa ja positiivse iseloomustuse trenksilt ära ja siis tuli minu küsimus: "Sul on väga palju hüüdnimesid - Milka, Milkovitš, Milkyway ja ... Shakira. Kas sa palun saaksid meile näidata mõned Shakira tantsuliigutused?". ... ja pandi Waka Waka laul peale. Mul oli tollel hetkel kaks võimalust - kas ma hakkan nutma ja jooksen ära või ma lasen selle edeva klouni enda seest välja. Kuna mul ei olnud otsustamiseks aega rohkem kui 1,5 sekundit, siis ma lihtsalt läksin muusikaga kaasa ja üritasin Waka Waka video peale mõelda, et mis liigutused seal enam-vähem olid. Nii ma siis tantsisin seal rahvale, endal hing sees värisemas. Jumal tänatud, et ma varem seda ei teadnud, et ma tantsima pean. Ma mõtlesin, et küllap ma tegin margi endal max maha ja see nägi väga piinlik välja, aga ma sain oma tiimikatelt nii palju head tagasisidet ja füsiod ja trenksid kutsuvad mind nüüd tihti Shakiraks, nii et tundub, et ma sain täitsa hästi hakkama ja keegi häbist maa alla ei vajunud. Õnneks mingit videot mul sellest ei ole, lihtsalt üks äge pilt. Jälle asi, mida kunagi mäletada.
Pärast tüdrukute tutvustamist toimus uute võistlusvormide esitlus ja ega sellega oligi ametlik osa enam-vähem läbi. Pifid hakkasid seal pilte tegema üksteisest, aga kuna oli juba nii pime, siis ma eriti sellest osa ei viitsinud võtta, sest ma nägin igal pildil välja nagu vampiir oma punaste silmadega. Natukene veel jutustasime ja sõime-jõime ja ega kuskil kella 10 paiku oligi aeg koju minna, sest järgmisel päeval oli juba hommikul vara trenn.
Eelmisel nädalavahetusel toimus meil kodus sõprusturniir Open Femina 2020, kus oli tiim Hollandist (Eurosped, Kadi Kullerkannu kunagine tiim), pro Ast (Chamalieres) ja esiliigast (St Die). Kuna meie St.Die vastu oleme juba mänginud, siis olid meil mängud ainult reedel ja pühapäeval. Reedel mängisime Eurospedi vastu, esimene geim oli megapingeline. Juhtisime geimi keskel mingi 5-6 punktiga, aga hakkasime päris palju enda vigu tegema, nii et lõpuks oli vist seis 22:22 vms. Seisul 24:24 läksin servima ja ma mõtlesin, et davai, kas ma olen pissu ja panen planeeriva või ma üritan olla julge Milka ja panen hüppelt. Panin hüppelt, saime ülepalli, mille lahendasime ära. 25:24. Rado ütles, et ma võtaks riski ja läheks ässa lööma. Ülesvise oli veits madal, tuli okei megakeriv serv alla, aga vastaste libero sai ikkagi käed alla. Pole hullu. Mul on hea meel, et mul on lubatud ka olulistel võtta risk ja antud rohkem vabadust, sest ega enne ma oma hirmudest üle ei saa, kui ma olulistes geimilõppudes põdemise lõpetan. Teine geim oli väga lebolt meile, kolmanda võitsime ka suht kindlalt. Endalt okei mäng, serviga olin kõige rohkem rahul.
Laupäeva hommikul oli paaritunnine trenn ja õhtul käisime Anuga Nancy peal jalutamas ja mõnusas French Coffee Shopis, kus ma võtsin ühe hiiglasliku külma latte karamelli ja vahukoorega. Rääkisime juttu ja vaatasime natukene Prantsuse karika poolfinaali Venelles - Mulhouse. Õhtul läksid Anu ja Tannu dateile, ma läksin koju puhkama, sest pühapäeval oli ikkagi mäng Chamaliersi vastu, mida me tahtsime hirmsasti võita. Olin põhikuuikus ja eriti palju tõsteid ei saanud, aga hoidsin vastuvõttu päris normaalselt. Anu ja Tannu olid ka vaatamas. Viimased kaks geimi passisin pingil, aga võitsime lõpuks 3:1 ja kogu turniiri ka! Õhtul käisin usakatega Starbucksis ja vaatasin balkani piffidega Prantsuse karikafinaali, kus olid vastamise meie koondise peatreener Lorenzo+minu lemmikroomie Liis(Volero Le Cannet) vs abitreener Alessandro(Venelles), kellel õnnestus oma esimesel aastal peatreenerina kohe võit võtta.
Sellel neljapäeval lendame lõunasse, et alustada reedel liigat Le Cannet vastu. Ma olen niii õnnelik, et see pre-season lõpuks läbi on ja saab hakata mängima õigeid mänge. Näen kohe alustuseks Liisi ka + kuna mängime reedel, siis nädalavahetus on vaba, nii et mulle sobib imehästi! :)
Ma ei tea, kuidas sellel aastal nende ülekannetega on, tõenäoliselt tuleb osta mingi 30eurine liikmelisus, et saaks kõiki mänge vaadata, aga hetkel ei ole nad midagi täpsemat avalikustanud, nii et eks ma üritan siia lingi panna reedel, kui leian miskit :)
Aa ja, eelmisel kolmapäeval tegime koroonatesti ka, mis oli 5x vähem hirmsam kui Eestis. Ma ei tea, kuidas need eestlased alati mul selle ora ajju lükkavad. Siinsed tädid on palju õrnemad. Ja eile oli meie esimene prantsuse keele tund ka, nii et loodetavasti sellel aastal jääb mulle midagi külge ka :)
Comments
Post a Comment