EM-valikturniir

Kuna juba mõne nädala pärast hakkab uus koondisetsükkel, siis on mul viimane aeg kirja panna, kuidas mu suve teine pool mu lemmiknaistega läks. Kõik ei ole enam nii detailselt meeles, kui võiks, aga samas pildimaterjali on palju. Ühesõnaga - Euroopa Hõbeliiga lõppes juunis(sellest kirjutasin SIIN) ja peale seda saime neli nädalat vabaks.

Juuli keskel hakkas Tallinnas uus koondiselaager pihta. Tegime trenni Spartas ja Lilleküla gümnaasiumis. Esimesed kaks nädalat olid peamiselt ainult trennilainel, aga käisime ka kinos uut Mamma Miat ja Norra tulistamisest tehtud filmi "Utoyat" vaatamas. Mõlemad meeldisid mulle väga. Meil oli ka pildistamine ühe minu lemmikfotograafi Jake Farraga. Jeeii! Juuli lõpus mängisime esimesed sõpruskohtumised Lätiga, kust saime üsna lihtsad võidud. Teises mängus sain ühe geimi olla libero ja no ma võtsin seda ikka väga tõsiselt. Ei saanud seda ühte (ja ainust) võimalust ju raisku lasta - nii äge! Kui ma kunagi rahvaliigas hakkan mängima, siis ainult side või liberona, nii et ma olen juba praegu pakkumistele avatud :D Peale Läti mänge oli folgi nädalavahetus, nii et ma võtsin Inxu endaga Viljandisse kaasa, et talle ka Viljandi suursündmust tutvustada. Esmaspäeva hommikul sõitsime koos tagasi laagrisse, kus pidasime nädalavahetusel mängid Taani vastu. Ei saaks öelda, et nende vastu ka eriliseks madinaks läks.

8.augustil sõitsime hommikul vara Ateenasse, et mängida kolm mängu Kreeka koondise vastu. Mäletan '96 koondise ajast nende pikka diagot, kes neil EMi ajal enamus pallidest maha tagus ja olen tal aeg-ajalt silma peal ikka hoidnud. Mängib juba mitu aastat Itaalias A1s. Eelmine aasta mängis karikavõitja Novara tiimis, kuigi teise diagona. Ühesõnaga - saime ühe kõva pähkli endale vastaseks. Esimene mäng õnnestus meil 3:1 nende põhikoosseisu vastu võita ja no kuna minu arusaama järgi peaksid nad tegelikult olema meist ikkagi grammi võrra tugevamad, siis mu jaoks oli see võit suur asi. Mul endal tuli ka üllatavalt hästi välja (20 punkti), nii et ilus algus meie Kreeka tripile. Teisel päeval mängisid teised koosseisud, nii et ma käisin ainult korra servimas. Saime üsna kindla 0:4 paki. Kolmanda mängu, kus alustati põhidega ja siis tehti tiba rohkem vahetusi, saime ka peksa. Mäletan ainult, et endal oli katastroofiline vastuvõtu päev. Nagu ütleks mu issi: vastuvõtuga probleeme polnud, sest seda lihtsalt polnud :D Natukene jõudsime Volosi peal ringi ka käia (linn, kus me peatusime) ning kohustuslikud palmi-mere-jäätise pildid tehtud. Täna saime teada oma Euroopa Liiga vastased ja ka Kreeka on meie alagrupis, nii et saame järgmisel suvel nendega jälle mängida.
(Sorry, mul mängudest pole ühtegi pilti)

EESTI - SOOME 2:3
Kreekast tagasi tulles ootas meid juba esimene Euroopa meistrikate vastane - vana sõber Soome. Alustasime mängu hästi ja läksime 2:0 juhtima. Kolmandas geimis olime üsna kindlalt taga, aga geimi lõpus hakkasime vaikselt järgi tulema. Mind vahel aitab, kui ma seisu ei vaata, nii et mäletan, et panin geimi keskel ühe hea hüppelt servi seeria pingevabalt. Lõpuks saime vist juba 22:24 järgi ja ma nii mäletan, et sommid ründasid, meil olid käed ilusti vahel, aga pall läks veits üle ja sommid lõid palli keset väljakut maha. Lõpuks jäigi seis napikas 23:25. Suht mõru maik jäi suhu naistele, sest olime tegelt juba niiiii lähedal. Neljandas ja viiendas geimis olid näod juba tiba mornid ja võitlusvaim murtud, nii et soomlased karistasid kiirelt oma naabrid ära. Endal värises mängu alguses käsi ikka väga, aga vaikselt hakkas tulema ja lõppkokkuvõtteks ma usun, et andsin endast tol õhtul parima. Pärast rääkisin veel oma Soome sõbrantside Nelli, Pauliina ja Michaelaga, kes mind lohutada üritasid ja õhtul sõitsin koju puhkama.

Statistika: https://www.cev.eu/Competition-Area/MatchStatistics.aspx?ID=31222

EESTI - ROOTSI 3:1
Kuna Anul oli juba mitu pikka nädalat selg tunda andnud ja oma parimat ta mängudes anda ei saanud, siis otsustas ta praeguse tsükli pooleli jätta. Alguses tuli see mulle üsna šokina, et appi, kuidas me nüüd hakkama saame, aga nagu juba järgmine mäng Rootsi vastu näitas, on need eestlannad ikka tublid mutid. Rootsiga on mängitud sellel aastal Hõbeliigas kaks korda ja mõlemad lõppesid 3:2 - korra võit meile, teine rootslannadele. Esimesed kaks geimi olid ka selles mängus üle noatera - esimeses geimis vedas meie kapten Jul oma heade servidega 25:23 võidule, kuigi geimi keskel pani vastaste diago Isabelle Haak(eelmise aasta Itaalia liiga suurim punktitooja) meile siukest killerservi, et me lihtsalt seisime ja vaatasime. Teises geimis pani Nette rünnakul vingelt. 25:23. Kolmandas oli vist jalg tiba sirgem, nii et ei toiminud ei vastuvõtt ega rünnak. Õnneks neljandaks olime jälle kurjaks aetud ja panime vingelt lõpuni. Aiiii, kui magus võit see oli! Mul ei olnud rünnakul nii hea päev, aga üritasin rohkem panustada hea vastuvõtu ja kaitsemänguga. Pärast mängu pidin andma (vist) otseülekandes video mingile Rootsi kanalile. Pole õrna aimugi, mis ma sinna kokku käkerdasin :D Aga lõpp hea, kõik hea! Nägin korra oma rootslasest sõpat Fredricut ka ja lendasime Stockholmist oma järgmisesse mängupaika Tšehhi.
Stat: https://www.cev.eu/Competition-Area/MatchStatistics.aspx?ID=31224&setN=0

EESTI - TŠEHHI 0:3
Kuna Tšehhi naiste võrkpall on üldiselt ikkagi seal Euroopa eesotsas olnud, siis arvasime kõik, et just Tšehhi on meie killer alagrupi favoriit, aga võta näpust. Nad said peksa nii Soomelt kui Rootsilt, mis andis lootust, et nad ei olegi päris raudnaised. Mängule oli rahvast tulnud ikkagi üsna palju ja atmosfäär tšehhidele igati soosiv. Esimeses geimis suutsime kohati väga ilusaid liigutusi teha ja mängida nagu võrdne võrdsega, aga napikas 25:23 ikkagi kodunaiskonnale ja ega peale seda enam mänguks ei läinudki. Teises ja kolmandas saime korralikud pakid. Ei teagi otseselt, mis juhtus, aga vastane näitas kvaliteeti ja meie mäng lagunes lõpuks täitsa ära. Ise pussutasin ka essa geimi maha ja oleks võinud võtta natukene riskantsemaid otsuseid, aga teises ja kolmandas viskas mul kopa ette ja otsustasin, et no kaotada pole enam midagi, tuleb täiega hakata panema, et pärast ei oleks nõmedat tunnet sees, mida kõike "oleksin" võinud teha. Eks kurb oli ikka olla pärast siukest sauna, aga ma usun, et see pani meid korralikult ette valmistama järgmiseks kodumänguks.
Stat: https://www.cev.eu/Competition-Area/MatchStatistics.aspx?ID=31225

EESTI - TŠEHHI 3:2
Augusti viimasel laupäeval pidasime kodusaalis Kalevi Spordihallis oma selle tsükli viimase ja üliolulise mängu Tšehhi vastu - võit oleks lootuse EMile saada alles jätnud, kaotus selle enam-vähem kustutanud. Kodus on alati hea mängida ja lootsime selle suve lõpetada positiivse noodiga. Esimeses geimis toimis meil põhimõtteliselt kõik ja ma arvan, et tšehhid olid isegi tiba ehmunud, kui kindlalt me mängisime - 25:15 meile. Teises surusime neid serviga ja vastaste põhiründaja Havelkova(mängib Moskva Dünamos) oli vastuvõtuga ikka täitsa hädas. Napikas 26:24 meile. Mäletan, et Liis Noormets pandi veel etteliini ja sai kohe ühe bloki kirja. Kolmandas oli seis ka väga tasavägine ja 3:0 võidu lõhna oli juba tunda. Aga no ega vastased ei ole pussukotid, ilusti lahendasid need viimased rünnakud seal meie platsipoolele maha ja pidime nukralt neljandat geimi hakkama mängima. Selle said kindlalt külalised omale. Täpselt sama stsenaarium nagu Soome mängus, rääkimata Hõbeliigas peetud mängudest. Õnneks olime seekord palju tublimad ja läksime vist isegi 11:7 juhtima, aga vastased võtsid mitu punkti järjest ja lõpuks leidsime ennast 11:13 kaotusseisust. Ma isegi ei mäleta, mis tol hetkel mu peas toimus, aga platsil ei olnud kordagi sellist tunnet, et keegi oleks alla andnud. Adrekas oli nii üleval, et kui tõste sain, siis mõistus absull ei toiminud, aga keha ise teadis, mida teha, et see pall maha jääks. Võitlesime seisuks 15:14 - matšpall. Sellest punktist olen ma videot vaadanud vähemalt 30korda, nii et ma tean täpselt, mis seal juhtus - publik seisab püsti, Jul servib, vastastel hästi käes, tõste tempsi, aga Eliisel ideaalselt käed vahel, Kristi mängib kaitses, rahvas kiljub, tõstetakse mulle, löön diagosse, libero mängib kaitses ülesse, aga rünnakust asja ei saa ja söödavad lihtsa palli Kertule kahe peale, Kertu saab tõste, publik karjub üks-kaks-kolm, Kerts lööb diagonaali, vastased saavad kaitses vaevu palli kätte, publik kiljub, tõstavad nelja, sealt pannakse päris vinge löök, aga Kristilt super kaitse, Jul tõstab mulle nelja peale altsööduga ja panen täiest jõust löögi platsi keskele libero nina ette maha ja võit on meie! Lihtsalt SUPER! Selliste emotsioonide pärast ma seda sporti teengi. Kindlasti üks paremaid võite mu elus, võib-olla kõige parem. Eriti tore oli, et mul oli niipalju sõpru ja tuttavaid mängul, kes kõik pärast kallistama tulid. Eks mina kui maksimalist mõtlesin ikka üsna mitu päeva peale mängu, et pagan, oleks võinud ikka selle 3:0 võidu kätte saada, aga ma arvan, et see napikas võit oli palju emotsionaalsem. Peale mängu andsin oma elu esimese intervjuu Anu Sääritsale ja ega mingit tähistamist ei olnud, sest kõik pidid juba paari päeva jooksul oma klubide juurde minema, nii et ma läksingi koju pakkima ja viimaseid päevi perega veetma.
https://www.cev.eu/Competition-Area/MatchStatistics.aspx?ID=31228&setN=0

Kokkuvõtteks võib öelda, et naistekoondisele oli see koondisetsükkel üsnagi edukas ja kõik võimalused Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile jõuda on olemas! Järgmine koondiselaager algab 27.detsembril, Tartus, mida ma ootan juba väga. Mängime üliolulise mängu Rootsiga 6.jaanuaril 2019 Tartu Ülikooli spordihoones! Kõik on meie endi kätes! :)