Apilli viimasel päeval alustas naistekoondis oma selleaastase esimese tsükliga, kus valmistusime Euroopa Hõbeliigaks. Kuna saime Prantsusmaal St. Raphaeliga poolfinaali, siis lõppes mu hooaeg üsna hilja ja saabusin laagrisse mõned päevad hiljem. Tore oli näha vanu nägusid, kui ka kohtuda mõndade uutega. Meie alagruppi kuulusid Šveits, Rootsi ja Kosovo. Esimesed paar nädalat tegimegi Jüri spordihoones trenni ja nädalavahetustel sain natukene aega perega veeta ja kodus olla.
EESTI - KOSOVO 3:0
Meie esimeseks vastaseks oli Euroopa mõistes üsna "eksootiline" Kosovo, kus meist keegi varem käinud polnud. Meil ei olnud nende taseme kohta eriti palju infot, nii et eks tuli jooksvalt enda mängu sättida. Saal oli üsna päevinäinud ja huvitav, põhimõtteliselt keset põlde. Kuna polnud õrna aimugi, mis sealt teiselt poolt võrku tulla võib, siis läksime täiega mängima ja õnneks tuli see mäng üsna lihtsalt meile. Kuna me ühtegi sõprusmängu ei mänginud, siis võib-olla alustuseks oli isegi hea mängida tiba nõrgema vastasega, et saada mingigi tunnetus. Mina mängisin kaks geimi ja no kuna vastane oli üsna kehv, siis olid need protsendid seal statistikas ka üsna kenad.
EESTI - ŠVEITS 3:2
Teiseks vastaseks oli juba mitu grammi tugevam Šveits, kuid seekord meie kodus Rakveres. Videolt nad midagi hirmutavat ei tundunud, aga meie essa geim oli üsna rabe ja läks kindlalt Šveitsile. Teises haarasime ise initsatiivi ja saime kindla võidu, kolmas napikalt vastastele, neljanda võitsime ja ees ootas otsustav viies geim. Ma täpselt enam ei mäleta, mis seal lõpus toimus, aga võidu me saime ja see ühest küljest oli väga vajalik ja tore, teisest küljest ma ütleks, et me ei mänginud päris oma võimete kohaselt. Kuna samal päeval oli meeste mäng ka, siis oli viiendaks geimiks jõudnud saali päris palju rahvast, kes kõik nägid meie võidukat viimast geimi. Ise alustasin põhis, aga no ütlen ausalt, et nii käsi kui ka jalg värisesid ikka korralikult ja ega tegelt ei leidnudki seda head tunnetust, nii et ülejäänud geimid mängis Nette.
See õnnetu mäng Rootsiga... Alustasime suurepäraselt - kaks esimest geimi kindlalt meile. Kolmandas olime ka tegelikult liidrirollis ja juhtisime veel 22:18, kui vaikselt hakkasid omavead sisse tulema ja Rootsi lähemale hiilima. Geim venis ülipikaks, meil oli kasutada seitse matšpalli, rahvas elas täiega kaasa, ma pole elus näinud Kertu Laaki nii kiiresti jooksmas(go, Kertu!), tüdrukud võitlesid täiega, aga lõpus paar vale otsust ja seisul 33:35 sai Rootsi selle ulmelise geimi endale. Neljandas olime terve aja tagaajaja rollis ja viiendaks juba täitsa murtud. Haak pommitas meile 15:7 ja võiduga läks siit koju külalisvõistkond. Ulmemäng ja iga kell arvaks, et seitsmest matšpallist piisaks, aga mitte tol õhtul. Mina käisin korra sees neljandas geimis, aga midagi märkimisväärset ma korda ei saatnud.
Kaua me nukrutsema ei saanud jääda, sest ka järgmine mäng oli Rootsiga, nende kodusaalis, nii et ideaalne võimalus revanšiks. Esimeses geimis olime tegelikult tublid, aga lihtsalt vastasel õnnestusid mõned asjad paremini ja nad suutsid geimi võita. Polnud hullu midagi! Teises saime mängu käima ja viigistasime 1:1. Kolmas jälle Rootsile 25:17. Neljas geim oli tasavägiselt punkt-punktis, Rootsi diago tiba vässu, tegi mõned rünnakuvead, mis andsid raske geimi 27:25 meile. Viiendas kordus sama stsenaarium nagu Eestis, ainult seekord olime meie need, kes vastaste isu võrkpalli mängida ära võtsime - 15:6 meile! Meile hästi oluline võit, silmas pidades Final Fourile jõudmist! Mina tulin paar korda servivahetusest sisse. Kuna Rootsi oli ka meestega ühes alagrupis, siis käisime õhtul vaatamas nende mängu ka ja natukene linna peal jalutamas.
Ülioluline mäng, kus otsustati, kas Final Fourile sõidab Eesti või Šveits. Esimese geimi võitsid vastased, aga mäletan, et kordagi ei tekkinud tüdrukute seas paanikat või peata olekut, vaid mindi kindlalt järgmisele geimile vastu. See õnnestuski 25:19 võita ja sealt edasi liikus meie mänguvanker libedalt - juba geimide keskpaigaks oli meil tubli edumaa sees. 3:1 meile ja me olime Hõbeliiga Final Fouris. Väike verstapost koondisega ikkagi maha märgitud. Ise mängisin peaaegu terve mängu, rünnakul ja servil oli juba väga hea tunne, ainult vastuvõtul jäin viimases geimis natukene hätta, aga meie rõõmupidu see ei seganud! Lõpuks õnnestus meil oma alagrupp isegi võita! Super!
Olime koha nelja parema seas juba kindlustanud, aga viimane alagrupi mäng kodus Kosovoga oli veel pidamata. Ega sellest polegi midagi kirjutada - kindel 3:0 meile. Mul oli publikust isegi natukene kahju. Debütandid Ingrid ja Hanna tegid väga tublid etteasted, nii et kiitus piffidele!
FINAL FOUR
Hõbeliiga Final Four toimus Rootsis, Nyköpingus ja sealt võtsid osa Eesti, Rootsi, Austria ning Albaania. Meie esimeseks vastaseks oligi teise alagrupi võitja Austria.
EESTI - AUSTRIA 1:3
Kuna Hõbeliiga oli siiani olnud meile väga võimetekohane, siis läksime seda Final Fouri ka ikkagi võidumõtetega mängima, sest siin ei olnud ühtegi hirmkõva vastast ootamas. Nii oli ka Austriaga - videot vaadates ei tundunud nad midagi erilist ja essa geim õnnestuski meil võita, aga ma ei tea, kas alahindasime neid, aga no kus need vennad rabelesid kaitses. Kõik toodi ülesse. Nende jaoks ei olnud võimatuid olukordi, võideldi viimse verepiisani. Ja see töötas. Nad võitsid järgmised kolm geimi ja ma arvan, et natukene endalegi üllatuseks, olid nad Hõbeliiga finalistid. Võib-olla tehniliselt ja individuaalsete võimete poolest olime me neist natukene üle, aga lõpuks loeb ikkagi võitluslikkus ja tahe, mida neil oli sellel hetkel palju rohkem kui meil ja nad väärisid seda võitu igati.
EESTI - ALBAANIA 0:3
Pühapäeval ootas meid ees pronksimäng Albaaniaga, mille võrkpallist ei olnud meile ka eriti palju teada. Nende diago oli üks parimaid ründajaid Itaalia esiliigas ja teenis kusjuures selleks hooajaks lepingu Itaalia karika võitnud Novarasse, olgugi, et teiseks diagoks, aga kõva sõna siiski. Sellest mängu kohta pole ka tegelikult midagi öelda, sest see oli meie poolt üsna tujutu ja tuim. Ei saaks öelda, et me ei proovinud, aga vastane oli parem ja kontrollis mängu täielikult. Ju see kaotus Austriale oli ikka veel mõtetes ja ei suutnud lahti lasta, et see pronks koju tuua. Mängisin natukene üle kahe geimi ja üritasin olla vapper, suhelda, proovida, aidata, aga ei olnud tol päeval meil kellelgi seda sädet ja medaliga läks koju Albaania. Finaalis võitis Rootsi Austriat ja tõusis järgmiseks aastaks Kuldliigasse!
Ühest küljest võib tsüklit pidada edukaks, sest meil õnnestus oma alagrupp võita, teisest küljest ebaõnnestusid tähtsad mängud täielikult ja mõru maik jäi suhu. Ega siin leinama polnud mõtet jääda, suve tähtsaim võistlus, EM-valikturniir, ootas alles ees! ;)
Kõik Hõbeliiga tulemused, statistika ja pildid leiab siit: https://www.cev.eu/Competition-Area/competition.aspx?ID=1092&PID=-2
Comments
Post a Comment