Radomka Radom - Vandoeuvre-les-Nancy 3:0 (25:19 25:19 37:35) KULDNE GEIM 18:16
Siit tuleb minu karjääri ühe raskeima, pikima, emotsionaalsema ja oi kui magusa mänguõhtu kokkuvõte. Teine mäng CEV Cupi kolmandas raundis minu eelmise koduklubi Nancy vastu. Eelmine päev olime reisinud juba öösel kell 4, nii et mängueelne päev oli üsna uimane, aga pikema lõunauinaku abil sai trenn tehtud ja mänguks oli juba üsna värske olla. Nii tore oli selles saalis tagasi olla, kus ma kaks hooaega igal hommikul ja õhtul rassisin. Tuttavaid nägusi oli palju, ainult riietusruum oli vale. Nagu arvata oli, siis saal oli puupüsti täis. Kuna kodus kaotasime 1:3, siis vajasime 3:0 või 3:1 võitu, et oleks meil mingigi edasipääsu lootus veel. Meie plaan oli Val ehk nende diago saada paremini blokiga kinni, sest eelmine kord hüppasime liiga palju piiris, parandada enda rünnakut ning suruda neid serviga. Essas geimis läksime sellise pole-midagi-kaotada energiaga peale ja see tõi edu. Olime enesekindlad, julged ja blokk-kaitse töötas väga hästi. Saime 17-11 üsna kiirelt ette ja hoidsime ilusti geimilõpuni. Teise algus oli tiba rabedam, aga mõne vastase veaga ja meie tempside rünnakutega saime väikse edumaa jälle sisse. Meie diago tassis meie rünnakut igast asendist ja tõesti mängis hästi. Kolmandas meie rünnak ei töötanud enam nii hästi, jäime 10:13 ja 12:16 taha. Otseselt paanikat või allaandmist ei olnud, aga kui tabloolt vahtis vastu juba 17:22, siis hakkasid mõtted neljanda geimi peale minema küll. Õnneks ruttasin sündmustest liiga ette. Tegime sidevahetuse. Sain blokipunkti, temps lõi maha, ma lõin maha, diago lõi maha, serviviga ja seis oligi viigis. Ma tahaks öelda, et 22:22 on siuke seis kus geim hakkab tavaliselt lõppema, aga me suutsime pool tundi veel peale seda mängida. Meil oli jumal teab mitu geimpalli, aga igakord midagi juhtus ja Nancy jälle viigistas. Lõpuks lõi Monia maha ja Nela pani ässa ja see maratongeim sai läbi. Ma ütlen ausalt - kuradi raske oli sellesse kuldsesse geimi minna. Uhad kaks tundi ja seis on jälle 0:0. Ma mäletan kuidas mu aju oli nii väsinud kui kuldseks geimis platsile jalutasime, aga ma mõtlesin, et "natukene veel" "pinguta see geim veel ära". Üks faktor, mis meid selles mängus tohutult aitas, oli videochallenge. See on CEV Cupis vabatahtlik, õnneks Nancy oli maksnud ja selle mänguks paigaldanud ja ma arvan, et ma ei liialda kui ütlen, et 90% vaietest oli meie. Tohutult oli mingeid blokipuuteid või meganapikad piirilööke, mida inimsilm poleks eales näinud, aga mis kõik olid videoga nähtavad ja tõid punktid meile. Mul vist ei ole elus niipalju abi olnud challengeist ja ma mingitel hetkedel mõtlesin lihtsalt, et jumal tänatud, et Nancy tahtis mängu nii professionaalselt korraldada ja selle investeeringu tegi, isegi kui nad pole kõige rikkam klubi. Kuldset geimi alustasime monsterblokiga Vali vastu. Seisul 4:2 sain ma ka väärtusliku blokipunkti. Pooli vahetasime 8:5 eduseisul. Mängisime ülihästi rünnakul ja blokis-kaitses, aga mõned rumalad servivead võtsid meie tuhhi maha. Nancy viigistas seisu 12:12 peale ja rahvas saalis möllas täiega. Nii mõnus oli mängida sellise atmosfääriga saalis, isegi kui publik oli vastaste poolt. 14:13 - matšpall prantslastele. Ma muidu ei teakski, sest ma proovin pingelistel hetkedel tablood mitte vaadata, aga nende kaasaelamisest ja ootusärevusest on aru saada, et seis on nende kasuks. Meil on vastuvõtt idekalt käes, side ja tempsi koostöö ei suju, nii et lihtne pall vastastele. Neilt kõrge pall nelja peale Brele, kes meid killis oma lühikeste diagodega. Ma olen eesliinis nelja peal kaitses, pall tuleb otse mulle näkku ja jumal tänatud kiirete reflekside eest - võtan pea eest ära ja pall audis. Matšpall päästetud. Siis lööb Nancy temps palli sõna otseses mõttes kolme meetrisse. Muud ei jää üle kui plaksutada ja noogutada. Rahvas on püsti, meeleolu on hull, elektrit on õhus, nii seis kui ka publik on meie vastu, aga millegipärast suudan ma mõelda ainult sellele kui väga mulle meeldib siin olla, selliste hetkede nimel ma ju võrkpalli mängingi ja ei ole hullu see seis - we got this! Kolmandas sisse tulnud teine side Stachka on teinud suurepärast mängu ja söödab ühe pika pallivahetue punktiks viie peale taha nurka. Matšpall meile - diago servib keset võrku. Kurat, see oli valus ja võis otsustada kõik. Meie õnneks lööb Bre jalad maas lihtsa palli auti. Matšpall meile. Lähen servima- panen lühikese nelja peale, vastuvõtt kehv, nii et neil on ainuke võimalus mängida kõrge pall kahe peale Valile. Meil on seal hea kahene blokk ees, blokipunkt ja see ulmeline mäng on meie! Ma ei suutnud seda uskuda - mul oli mustmiljon emotsiooni. Nii pagana õnnelik. Ja veel sellise mänguga. Endise koduklubi vastu. 1:3 kaotusseisust. Ma ütlen ausalt - 2000 inimese vaikust kuulata oli päris hea tunne. Ma mängisin kogu mängu ja mu eesmärk olla julge ja lüüa igat palli sai täidetud edukalt. Kuldses geimis ma headel momentidel juba mõtlesin sellele kergustundele ja rõõmule, mis võiduga kaasneb, aga palju oli veel tööd teha siis ja Nancy ei andnud meile seda kergelt. Võitjatele oi kui magus võit, kaotajatele tohutult mõru pill. Val oli täiesti löödud, nii et proovisin teda natukene lohutada. Tore eestlaste punt oli ka vaatamas, kes olid mulle teinud ägeda eesti värvides Milka plakati. Saime veits kõikidega jutustada, aga kuna mäng algas hilja ja kestis nii kaua, siis õhtusöögilt tulime alles kesköö paiku välja. Järgmisel päeval läksime tiimiga veits Nancy kesklinna avastama, ma nägin nii Kärti kui ka Nancys elavat Katrinit, võtsin oma lemmikbakeryst quichei ja vaarikatartletti, tegime Bre ja Valiga kiire Starbucksi datei, jutustasin tunnikese Andrega saalis ja siis oligi aeg sõita Luksemburgi ning sealt koju. See Prantsusmaa reis ei oleks saanud enam parem olla - võit, endiste tiimikate ja trenkside nägemine, sõbrannad, eestlased. Merci! :)
Ametlikku ülekannet ei olnud, aga siin on meie statistiku kaameraga filmitud ja väljalõigatud versioon:
Comments
Post a Comment