Nancy

Bonjour a tous! 

Kolisin uueks hooajaks tagasi Prantsumaale Vandoeuvre Nancy volley tiimi, kus mängisin ka kaks aastat tagasi enne Olbiasse minekut. Päris palju on vahepeal muutunud - treenerid, enamus tiimikaid, klubi mänedžer, korter, kus elan, autod. Saal, president, jõuksitrenks ja füsio on samad. Oleksin hea meelega jäänud Itaaliasse, aga kuna midagi nii huvitavat ei tulnud või klubid soovisid veel aega, siis otsustasin Prantsusmaale tagasi tulla. Olin korralikult kodutööd teinud ja saanud positiivset tagasisidet nii meie peatreener Andre kui ka muude asjade kohta. Olgugi, et tegemist pole eriti rikka klubiga ja rahaliselt ei olnud see pakkumine eriti ahvatlev, siis prantsuse kõrgliiga on ikkagi tugevuselt vast Euroopa TOP5 ja kuna varasemalt ei ole ma nii hästi siin hakkama saanud, siis tahtsin endale veel ühe võimaluse anda. Lisaks usun, et see aasta Nancys tuleb varasemaga palju ägedam, sest koroonapiirangud on kadunud ja rahvas saab saali tulla. 

Preseason on siiani läinud täitsa hästi. Esimesed nädalad olid rasked, sest ma vist polnud elus teinud niipalju trenni kui siin - iga hommik kell 8 trenn, neli korda nädalas jõusaal, pealelõunal 2+ h megalt hüppamist. Kuumad ilmad muidugi tegid ka oma töö ja higistada sai korralikult. Iga õhtu tulin koju täiesti surnuna ja lihtsalt lamasin voodis, üritasin ennast kõikvõimalike vitamiinide, proteiinipulbrite ja magneesiumiga turgutada, et lihtsalt järgmine päev üle elada. Vahepeal isegi kahetsesin oma elus tehtud valikut hakata profisportlaseks, sest ega kedagi ei koti, et sul raske on, aga õnneks ajaga õppisin natukene energiat hoidma - ei pea iga päev jõusaalis rekordeid tegema või soojendusega ribadeks tõmbama. Eks preseasonid ongi rasked ja kohutavalt igavad, sest aeg üldiselt venib nagu tatt kui ametlikke mänge pole, aga see kuu aega lendas linnutiivul. Mängisime sõprusmänge Šveitsis, Saksamaal, Mulhouseis ja kodus. Enamus õnnestus võita või viiki jääda. Mu arust on meil täitsa heal tasemel tiim ja nurgaründajate vahel on korralik konkurents, põhikuuikusse saamiseks tuleb hakata korralikult võitlema. 

Meil on päris kirju rahvusvaheline tiim - 5 usakat, 2 prantslast, šveitslane, rootslane, iisraelitar, nüüd ka somm. Meie usakast tempo murdis tiimitripil õnnetult oma pöialuu ära, täiesti pooleks. Kuna selle taastumine võtab vähemalt 2-3 kuud, siis ta läks koju ja leidsime asemele Soome koondislase Daniela Öhmani, kes liitus tiimiga alles nädal tagasi, aga on päris hästi juba sisse sulandunud. Päris äge on üle pika aja jälle soomlasega ühes tiimis olla. 

Rootslane, šveitslane, usakas ja mina elame ühes uues ülikooli lähedal tudengitele mõeldud kompleksis. See on jõusaalile lähedal, aga saali on 25-30 minutit ja üldiselt keegi naljalt seda ei viitsi kõndida, nii et trenni lähme autoga. Mul on päris lahe kahetoaline korter teisel korrusel, ruumi on palju, v.a köök, mis on miniatuurne. Ülejäänud tiimikad elavad selles samas majas, kus elasin kaks aastat tagasi, aga ka seal on kõik korterid renoveeritud ja kenad, lihtsalt palju väiksemad. 

Mis me veel teinud oleme?

Sellel nädalal oli kaks tiimi esitlust- üks mitteametlik kohaliku kossutiimi mängu ajal 5000 inimese ees ja teine ametlik klubi sponsoritele ja toetajatele. Laupäeval oli kodusaalis galamäng, kuhu sai ka publik tulla ja uue tiimi üle vaadata. Võitsime üsna lebolt Kibu eelmist koduklubi Marcq-en-Baroeuli. Pühapäev oli vaba, sõitsime Daniela ja Samiraga (Šveitsi tempo) ühe mõnusa järve äärde päikest võtma ja ujuma. Eelmisel nädalavahetusel käisin Luksemburgis Anu vs Polina Super Cupi vaatamas ja niisama eestlastega aega veetmas. Paar nädalat tagasi oli meil ühe sponsori korraldatud kokandustund, kus saime ise pastat ja gnocchisid teha ning kolmepäevane tiimitrip mägedesse. Tee peal külastasime Colmari ja Riquewihri, kus ma olin varem mitu korda juba käinud, aga mõnus on seal jalutada ikka. Meie päralt oli suur maja, kus pidime üksteisele iga päev süüa tegema, sai ujuda ja sauna ja päevitada, mägedes elektriratastega sõita, mänge mängida, raamatut lugeda, võrkpalli EMi vaadata ja pitsasid teha. Tavaliselt mulle siuksed "team bonding" üritused ei meeldi, sest on tihti punnitatud ja keegi väga ei võta tõsiselt, aga need kolm päeva olid tõesti megavahvad. Teised vabad hommikud/päevad oleme veetnud kesklinnas jalutades, Starbucksis, spaas, kohvikutes ja parkides. Kohe mu kodu kõrval on park, uhiuus spa ja tore pagarikoda, kesklinna 15-20 minutit jalutada, nii et mõnusalt lähedal on kõik. Lisaks üritan aeg-ajalt ikkagi eneseharimisega ka tegeleda, hetkel on pooleli üks LHV investeerimiskursus. Šveitsis mängisime Genfi tiimi vastu ja toreda üllatusena oli perekond Kurik ka kohal ning viis mu õhtul linna avastama - sõitsime vaaterattaga, võtsime jäätist, jalutasime, lasime Genfi megasuurel purskkaevul meid märjaks pritsida ja põgusalt vaatasime autoaknast üle ÜRO valdused. 

Hooaeg hakkab juba 7.oktoobril, mängime kodus Prantsusmaa noortekoondise vastu kell 19:30. Kindlasti panen uuel nädalal info ka ülekande kohta. Seniks aga - au revoir! :)