Minu 2022

Parem hilja kui mitte kunagi ehk siin on minu 2022.aasta kokkuvõte :)

 

JAANUAR

Uue aasta võtsime vastu Lõuna-Sardiinias Cagliaris. Trippisime seal ümber ringi, jalutasime kesklinnas, käisime söömas, käisime rannas jalutamas, nägin elus esimest korda flamingot looduses. Peale paari vaba päeva jäi meil üks tiimikas haigeks ja käis koroonatesti tegemas - positiivne. Siis saadeti ka kõiki meid testile ja olime samuti positiivsed. Peaaegu terve jaanuar mööduski koroonavanglas, kirjutasin sellest lähemalt SIIN. Me pidime edasi lükkama lausa kolm mängu ja ainuke mäng, mille me kodus Ravenna vastu jaanuari lõpus mängisime, lõppes valusa 2:3 kaotusega. 

 

 

 

 

 

VEEBRUAR

Veebruar oli megatihe, sest lisaks ajakavas olevatele mängudele pidime ka kõik edasilükatud mängud ära mängima, nii et me mängisime kokku lausa seitse mängu - saime kaks ülivalusat 2:3 kaotust, üks napikas 1:3 mille kohtunikud ära rikkusid, üks 0:3 Brescialt ja 3 head võitu. Eriti magus oli megaraske 3:1 võit San Marignano üle nende kodus. Lisaks käis mul sõbrapäeva paiku külas mu armas Hanna Pajula, vabadel päevadel avastasin erinevaid ilusaid Sardiinia randu.

 

 

 

MÄRTS

Märtsi esimesel nädalavahetusel lõpetasime põhiturniiri 0:3 kaotusega Maceratale, aga õnneks läks kõik ikkagi hästi ja lõpetasime põhiturniiri kuuendal kohal, mis tagas meile koha playoffis. Enne kohamänge oli meil kaks vaba päeva - käisin Alghero ja Sassari kandis trippimas. Playoffe mängisime tugeva Mondovi vastu ja esimene mäng õnnestus nende kodus 3:2 võita, teise mängu Olbias saime täiega tappa ja kolmas mäng jälle 3:2, aga seekord suutsid nemad võita ja meie hooaja ära lõpetada. Pärast viimase mängu lõppu kõik tüdrukud nutsid ja mitte niivõrd selle kaotuse pärast vaid sellepärast, et see imeline hooaeg oli nii ootamatult lõpu saanud ja raske oli lahkumisele mõelda. Me olime tõesti lähedaseks saanud üksteisega ja kahju oli, et see kõik läbi sai. Paar viimast õhtusööki ja pidu koos tiimiga ja sõitsin Veneetsiasse, kus veetsin ühe öö Hanna ja Miku juures ja sealt juba varahommikul Eestisse. Ma olin kurb ja rõõmus korraga, sest kahju oli Olbiast lahkuda, sest pole kindel, et kunagi mul veel nii äge hooaeg tuleb, aga samas ma olin nii elevil, sest aprilli essadel päevadel lendasin esimest korda elus USAsse.

 

 

 

 

APRILL

Aprilli alguses lendasin läbi Amsterdami New Yorki ja sealt edasi Floridasse Jacksonville'i, kuhu Albert mulle järgi tuli. Ees ootas sõit Tallahasseesse, kus oli nädalavahetusel Disc Golf Pro Touri Silver Series võistlus nimega Open at Tallahhassee. Meil oli väga mõnus nädal Floridas, mis kulmineerus Alberti võiduga. See oli kindlasti üks ägedamaid ja närvesöövamaid päevi mu elus, aga ma vist olin tema üle uhkem ja rõõmsam kui mõne enda hea võidu üle. Floridast sõitsime edasi Georgiasse, kus ootas ees aasta esimene Major - Champions Cup. Seal nii hästi Albertil ei läinud, aga pull kogemus ikka. Sain mitmetest madudest traumeeritud. Õhtuti käisime basseinis ujumas ja väljas söömas, korra ka kinos Minione vaatamas. Mu viimasel nädalal USAs tõime Des Moines'st ära Alberti tuttuue RV, millega kimasime Jonesborosse, kus ootas ees juba järgmine võistlus. Tee peal ööbisime ühe öö mu endise tiimika Emily kodus. Nii lahe, et tänu spordile on sõpru igas maailma otsas. Jonesboros me midagi erilist ei teinud, käisime vahepeal jõuksis ja söömas, aga enamus päeva kulus ikka discirajal. Hästi tore tripp oli, kohtusin paljude uute inimestega ja kuigi üheski turistikas kohas ei käinud, siis sai Ameerikast ikkagi päris kena maitse suhu. Eestisse jõudes olin juba järgmisel päeval Tallinnas koondiselaagris.

 

 

 

 

MAI

Mai kuulus koondisele. Olime Tallinnas laagris, et valmistuda Hõbeliigaks. Mängisime sõprusmänge Läti ja Rootsiga ning Hõbeliiga vastasteks olid Portugal, Rootsi, Sloveenia ja Luksemburg. Esimeses mängus saime Portugalilt nende kodusaalis ülivalusa 2:3 kaotuse. Sealt sõitsime otse Luksemburgi, kus saime natukene linna avastada ja nägin üle aasta aja ka oma kallist Anu. Lisaks sain veel ühel vabal päeval näha Marteni EMV kossufinaali. 

 

 

 

 

 

JUUNI

Juunis jätkus Hõbeliiga. Kahjuks küll mitte nii hästi mu jaoks, sest mai lõpus hakkasin küünarnukis valu tundma ja lõpuks läks see nii hulluks, et ma ei saanud põhimõtteliselt enam ilma valuta palli puututagi. Sain plasmasüsti, mis tegi olukorra palju paremaks ja õnneks viimastes mängudes olin juba peaaegu mina ise, aga kahjuks me saime jälle mitu 2:3 kaotust, nii et eriti edukaks seda koondisetsüklit lugeda ei saa. Aga tore asi oli see, et kutsusin jaanipäevaks terve tiimi koos stafiga Ojasoole papsi juurde. Tegime trenksidele selgeks, et jaanipäev on megatähtis päev eestlaste jaoks ja et üks fun õhtu koos tiimiga ei teeks halba. Pidime küll juba kell 11 õhtul tagasi Tartus hotellis olema, aga meil oli väga pull päev - ujusime, käisime saunas, paps oli vaaritanud igast head ja paremat, mängisime Kuldvillakut, tantsisime lõkke ümber Kaera-Jaani ja naabrite bändi saatel sirtakit. Vahepeal jõudsin veel mu teise venna Airo-Steni põhikooli lõpetamisele ja Tartu rannaetappi vaatama. Juuni lõpus, kohe peale koondist, korraldas Milka Travels piffidele reisi Horvaatiasse Splitti. Tüdrukud said alles lennujaamas teada kuhu minek. Esimene lend küll hilines, aga jõudsime lõpuks ilusti kohale. 

 

 

 

 

 

 

 

JUULI

Horvaatias veedetud nädala jooksul jõudsime me nii turiste mängida kui ka niisama rannas/bassu ääres logeleda - käisime ziplineiga mägedes sõitmas, tegime mõnusa paaditripi Trogiri ja Blue Lagooni, nautisime Krka rahvusparki ja selle kauneid koskesid, käisime jõel suure kummiparvega möllamas, nägime erinevaid kohalikke vaatamisväärsusi ja peesitasime randades, avastasime armsat Omiši linnakest ja jalutasime Spliti kesklinnas ja promenaadil, pidasime maha paar ägedat pidu ja nautisime kohalikke restorane, lisaks nägin ma ka oma Nancyaegset tiimikat Majat, kes elab Splitis. Ma juba ei jõua järgmist reisi nende hulludega ära oodata :D Eestisse tagasi jõudes sai natukene kodu nautida ja sõpru näha, käisime Beach Grindil ja pidasime meie juures maha ühe vägeva suguvõsakokkutuleku. Juuli keskel tuli Albert ka lõpuks USAst tagasi ja veetsime aega natukene tema pere juures ning käisin esimest korda Rally Estonial. Enne koondiselaagri algust õnnestus mul minna Albertiga kaasa Tamperre, kus toimus European Open. Saime veits tõuksidega Tamperet avastada ja ujumas käia, lisaks nägin oma endist tiimikat Jessicat. Juuli viimane nädal kulges jälle koondiserütmis ja ees ootasid sõprusmängud tugeva Ungariga, keda meil õnnestus esimeses mängus 3:1 võita. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

AUGUST

Augustis jätkus koondiselaager Paides. Kuna me EM kvalifikatsiooni ei pidanud mängima, siis tegime ainult trenni ja pidasime sõprusmänge. Võitsime korra nii Austriat kui ka Ukrainat ja ka mu enda mäng oli mõnusalt stabiilne ja enesekindel, lisaks oli küünarnukk palju paremas seisus kui esimeses laagris. Vabadel päevadel jõudsin veel Viljandi folgilt läbi hüpata, sõbrantse näha ja Sammulis ratsutamas käia. Peale koondiselaagrit lendasin jälle USAsse Alberti juurde, aga enne veel üllatasime Krissu Moori ühe vahva babyshoweriga. Seekord olid Albertil võistlused sellistes kohtades nagu Des Moines ja Emporia, viimases toimusid maailmameistrivõistlused. Leidsime endale maailma kõige lahedama uue hobi ehk pickleballi, seda sai iga õhtu mängida hiliste tundideni. Lisaks käisime Iowa State Fair'il, mis on igaastane ülisuur pidustus/laat kõikvõimalike meelelahutuslike aspektidega - lauljad, lõbustuspark, kümned erinevad toiduputkad, loomad jne. Me käisime lõbustuspargis, lautades hobuseid-lehmasid-kitsesid vaatamas ja lisaks leidsin ma sealt oma elu suurima kaneelirulli. Veel jõudsime me kinno Minione vaatama, jõuksi, shoppama ja Kansas Chiefsi Ameerika jalkamängule, kes muideks võitsid 2023.aasta Superbowli. Ja päris vägev oli vaadata kuidas Kristin Tattar võitis maailmameistritiitli :)

 

 

 

 

 

 

 

 

SEPTEMBER

Septembri alguses lendasin Eestisse, kus oli paar päeva, et veel pere ja sõpradega olla, natuke trenni teha, lisaks sain küünarnukki teise plasmasüsti. Kümnendal septembril oli aeg lennata tagasi Olbiasse. Kuna kõik tiimikad olid uued, siis kahjuks jällenägemisrõõm oli ainult trenksidega, aga õnneks olid kõik tüdrukud toredad ja rääkisid üsna hästi inglise keelt, nii et sisseelamine läks ladusalt. Esimesed nädalad olime elasime ühes ägedas mereäärses resordis - päeval tegime trenni, õhtuti vaatasime filme või tantsisime või laulsime või mängisime mänge, vabadel päevadel käisime rannas. Elu oli ilus. (Postitus SIIN)

 

 

 

 

OKTOOBER

Kohe oktoobri alguses oli vaba nädalavahetus, mille veetsin koos oma armsate sõbrantside Hanna, Kertu, Liisi ja Kadiga Veronas, Garda järve ääres ja Milaanos. Ulme kus kohtades ma tänu spordile kõik ära käinud olen. Ilmad olid veel ilusad, nii et vabadel päevadel käisime tüdrukutega Olbia lähedal rannas, korra jõudsime ka Sassari kossumängu vaatama. Enne hooaja algust oli meil kaks vaba päeva ja kuna mentaalselt oli raske periood, siis otsustasin sõita Trevisosse Hanna, Miku ja Pippeni juurde. Tegime Veneetsias väikse aperoli ja lõunasöögi, õhtul Miku mängule, järgmisel päeval avastasime Treviso armsaid tänavaid ja kohvikuid. Oktoobri lõpus hakkas ametlikult minu teine hooaeg Itaalias, avamängus võitsime 3:0 Itaalia noortekoondist. Võidu puhul viis meid üks klubi asjapulk jahiga merele. See oli niinii tore päev. Lisaks oli meil ametlik fotoshoot ja üks rongkäik rinnavähi ennetuse toetuseks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

NOVEMBER

Novembri alguses võitsime kodus meie alagrupi kõige tugevamat tiimi Trentinot, käisime veel rannas ja ujumas. Meie side sai vigastada, nii et võrkpalli mõttes oli natukene raskem periood. Saime mitu kaotust järjest, mängisime ka Liisi ja Kadi klubi Cremona vastu. Ka mul endal ei tulnud kõige paremini mängud välja ja üleüldse oli see november üks nõme kuu, mida ei taha üldse meenutada.

 

 

  

 

DETSEMBER

Detsember algas minu sünnipäevaga ja mis saaks parem kink olla kui super 3:2 võit kodus top3 tiimi Mondovi vastu. Tegin tiimile suure koogi, lisaks oli mu ekstiimikas Arianna mängul, õhtul käisime väljas. Niinii tore sünnipäev oli :) Saime ühe nõmeda kaotuse Montale vastu, aga siis lõpetasime essa ringi kodus 3:0 võiduga Picco Lecco üle, mis andis meile kuuenda koha ja teist aastat järjest kvalifitseerusime Coppa Italiat mängima. Kuna 26.detsembril oli mäng, siis veetsin oma esimesed jõulud kodust eemal. Natukene kurb oli, aga jõululaupäeval tegime koos tiimiga ühe suure õhtusöögi, kust ei puudunud ka kingitused, nii et õnneks jõulud päris pidamata ei jäänud. Aasta lõpetasime kohutava kaotusega tabeli viimasele, mõned päevad veel trenni ja siis oli aeg Eestisse mõneks päevaks sõita. Sain kokku oma armsate sõbrantside Krissu Moori ja Juliga ning käisin Eesti Võrkpalli Liidu aasta lõpuüritusel kus mind pärjati "Aasta parim naisvõrkpallur 2022" tiitliga :) Kuna aega Eestis oli vähe, siis üritasin näha niipaljusid sõbrannasid ja pereliikmeid kui võimalik, uue aasta võtsin vastu papsi korraldatud peol Viljandis. 

 

 

 

Kindlasti üks meeldejääv aasta mu elus, kus head hetked olid väga head ja halvad hetked olid kohutavalt halvad. Ma pole kunagi nii kõrgelt oma sõpru hinnanud kui peale seda aastat. Elu on kindlasti grammivõrra lihtsam, kui tead, et sul on lähedased kelle peale loota :)