Olbia - Cremona

Hermaea Olbia - Esperia Cremona 3:1 (25:20 18:25 25:23 25:22)

Kolmapäeval mängisime kodus Cremona tiimi vastu, kus mängivad ka mu kallid sõbrannad ja koondisekaaslased Liis ja Kadi. See on mäng, mida ma ootasin terve hooaja jooksul kõige rohkem - eestlaste vastu, kodusaalis, hea vastane, kellele essa mängu kaotasime ja oleks tahtnud revanši saada. Kahjuks olid elul teised plaanid ja esmaspäevases trennis vigastasin oma säärelihast. Eelmine nädal oli meil kaks mängu kolme päeva jooksul ja päris palju reisimist, esmaspäeva hommikul raske jõusaal, lisaks on viimased 3-4 kuud üpris rasked mu jaoks olnud, nii et ma ei imesta, et lõpuks keha kuskilt järgi andis. Tundsin trenni keskel, et mul on säär natukene valulik ja pinges, üritasin seda venitada ja soojemaks teha, läksin tahaliini ja oli parem, aga siis vahetasime pooli ja eesliinis essale rünnakule peale minnes midagi andis mu sääres järgi. Kuigi valu oli suht suur, siis mu esimene mõte oli pigem, et "pekki, ma ei saa seda Cremona mängu mängida". Samas, olen õnnelik, et see ei olnud midagi tõsisemat nagu Achilka või põlv ja ka esimene ultraheli näitas, et vigastus ei ole väga tõsine. Mõned lihaskiud läksid katki säärelihase ja kannakõõluse kinnituskohas ja loodetavasti olen kolme nädala pärast tagasi väljakul. Praegu veel kõndida ei saa omal jalal, sest jalga sirgeks panna on valus. Lisaks läks meie teisel nurgal, Danielal, teisipäeva õhtuses trennis hüpekas, nii et oli oht, et meie teine diagonaal peab mängima nurgaründaja koha peal, sest meil lihtsalt ei ole rohkem mängijaid. Õnneks Daniela hüpekas oli piisavalt stabiilne, et ta sai ikkagi mängida ja etteruttavalt võin öelda, et ta oli täiesti fantastiline ja tõi 24 punkti, endal korralik muna jala peal. Kuna viimati olin ma mängust eemal 2017.aasta lõpus, siis ausalt öeldes võttis silma ikka korraks märjaks küll kui teised sooja tegid ja mänguks valmistusid. Ma teadsin, et ma ei saa enam midagi muud teha, kui oma tiimile kaasa elada, aga ikkagi oli peas sada küsimärki, et ÄKKI ma oleksin saanud seda kuidagi ennetada. Õnneks tuli fotograaf Luigi sinna koos mu unistuste Nikon kaamera ja objektiiviga ja ma sain teha tüdrukutest soojenduse ajal pilte, mis aitas väga hästi hallide mõtete vastu. Esimene geim oli päris raske - pikad pallivahetused, servivead, aga pifid näitasid kindlat meelt ja õnneks ei saanud Cremona ka oma mängu veel nii hästi käima ja võitsime 25:20. Teine oli enam-vähem samasugune, ainult, et Cremona mängis väga hästi ja tekitas paanikat meie poolel. Nad mängisid kaitses väga võitluslikult ja tõid mingeid imepalle ära, mis lõpuks ka neile geimivõidu tõi. 1:1. Kolmas oli ülipingeline - jäime 7:11 taha, siis saime 16:13 ja 19:15 ette, tüdrukud mängisid nii hästi kaitses, aga siis mõned rumalad vead ja viigiseis 20:20. Ma olin pingil juba südameattaki saamas. Lõime paar palli ära ja saime bloki ja meil oli geimpall seisul 24:23, aga kõik need Cremona saadud viimased kolm punkti olid meie tsooni 1 löödud kõksud ja seal on meil juba neli kuud täielik kaos - kaitse ei tea kus ta olema peab, ei vaata, mida blokk teeb ja kohati on tunne, et sinna võiks lihtsalt kahe käega sööta ja saaks punkti. Siuke organiseerimatus ajab kettasse ja eriti sellistel olulistel geimilõppudel, õnneks lõi Dani viimase palli ära ja saime selle olulise geimi kätte. Neljandas saime 9:3 ette ja mängisime igas elemendis päris hästi. Ükski pall ei jäänud enam niisama maha ja suutsime ka rünnaku normaalselt üles ehitada. 15:9 ja 17:11 tunduvad päris head eduseisus, aga nagu ikka, kipuvad need eduseisud naiste võrkpallis eriti kiiresti sulama ja peale Cremona häid punktivõite oli seis 19:19. Ei anta siin midagi niisama. Võitsime paar pikka pallivahetust, aga tegime ka kohe kaks serviviga järjest. Seisul 24:21 saime bloki, aga meie temps jäi kõrvarõngaga maandudes võrku kinni ja punkt läks vastastele. Õnneks servis Cremona temps 5meetrit auti ja see ülimagus võit oligi meie. Ma ei mänginud, aga see oli ikkagi mu elu üks meeldejäävamaid mänge ja ma olin siiralt uhke ja õnnelik tüdrukute üle. Kohati oli isegi huvitav kõrvalt jälgida, et mida me platsil teeme, sest ise mängides ei näe tihti paljusid asju, aga seekord tüdrukud mängisid tõesti hästi ja ei ole neile midagi üleliia ette heita. Ka Sara, kes mängis minu koha peal, sai ilusti oma ülesannetega hakkama. See võit oli tõesti meie jaoks ülioluline ka tabeliseisu osas, sest Cremona oli meist ainult ühe punkti kaugusel, nii et hetkel õnneks õnnestus vahet suurendada. Pärast mängu sain Liisi ja Kadiga ka jutustada, aga kuna kell oli juba väga palju, siis kahjuks pidid nad tiimiga tagasi hotelli minema. Igatahes - väga tore õhtu! Järgmine mäng pühapäeval kodus Sassuolo vastu. 

MÄNG: https://youtu.be/kk-reBvruzA

STATISTIKA: https://www.legavolleyfemminile.it/match-center/745687/matchstats/