Natuke rohkem kui kaks nädalat tagasi maandusin ma jälle oma lemmikus lennujaamas (peale Tallinna) Põhja-Sardiinias Olbia linnas. Mäletatavasti mängisin ma siin ka eelmine hooaeg ja otsustasin allkirjastada lepingu siia ka järgmiseks aastaks, sest mulle tõesti meeldis see koht ja need inimesed, lisaks on Itaalia ikkagi kõige suurem võrkpalliriik ja A2 tase on mulle täpselt paras - peab piisavalt pingutama, aga samas suudan oma koha ilusti välja mängida.
Aga nüüd põikame korraks tagasi kevadesse...
Eelmine hooaeg oli klubi ajaloo kõige edukam - jõudsime oma alagrupi kuue parema sekka ja otsustavas play-offi mängus Mondovi vastu (kes oli hilisem finalist) kaotasime seeria napilt 2:1 (3:2 võit, 0:3 kaotus, 2:3 kaotus). Samas, häbeneda ei olnud midagi, usun, et mängisime oma võimete piiril ja edasi läks tiim, kes tõesti oli parem. Peale viimast mängu Mondovis kõik tüdrukud lihtsalt nutsid, mitte kaotuse pärast, vaid sellepärast, et see megaäge hooaeg oli nii ootamatult läbi saanud. Me keegi ei mõelnud, et hommikune trenn oli viimane trenn kõik koos või see oli viimane lennureis tiimiga jne. Minu Itaaliasse tuleku kartus, et ma olen ainukene välismaalane ja keegi äkki ei suhtle minuga keelebarjääri tõttu jne, oli täiesti asjatu ja käsi südamel julgen öelda, et see oli tiimi saavutusi, enda mängu, mentaalset poolt, vigastusi ja inimsuhteid arvestades mu karjääri kõige edukam hooaeg!
Kuna Itaalia mulle väga-väga meeldis, siis ma olin oma peas juba üsna kindel, et ma tahaksin siin ka edaspidi mängida. Kuna mul oli üsna hea hooaeg, siis huvi tunti mitmest huvitavast liigast (Prantsusmaa, Ungari ja nt ka Hispaania, Šveits), aga ma olin juba kohe alguses nende suhtes üsna külm ja jätsin need pigem tagavaravariandiks kui tõesti A2st midagi ei tule. Itaalias käivadki asjad veidi aeglasemalt, sest hooaeg lõppeb alles mais ning noh, inimesed tahavad puhata ka mitte hakata tööd kohe jälle tegema :D Olin esimese koondisetsükli ajal tihedas suhtluses oma agendiga ja kui mitu aastat oli lubatud ainult üks välismaalane A2s, siis nüüd tehti reegel, et platsil võib olla kaks välismaalast (ühel peab olema Euroopa Liidu pass). Mõtlesin, et ohh, need reeglid ju mängivad kõik minu kasuks, samas mitmed klubid otsustasid juba alguses, et teevad ainult itaallastest koosneva tiimi või võtavad välismaa diagonaali nagu siin kombeks on. Korra tekkis juba siuke murelik hetk, et kas tõesti pean kuskile mujale riiki minema, õnneks vaikselt hakkas ikkagi siit-sealt huvi tulema. Ühendust võttis ka Olbia, kes lõpuks leidis endale Itaalia passiga diagonaali ja juunis hakkasid välja ujuma ka klubid, kes algselt plaanisid välismaalasi mitte võtta, aga lõpuks ikkagi otsustasid ümber. Lõpuks jäid sõelale kaks klubi. Mitu päeva stressasin ja rääkisin lähedastega, tegin isegi plusside-miinuste tabeli, aga süda kiskus Sardiiniasse tagasi ja nii ma siis 10.septembril siin jälle maandusin.
Eelmise aasta tiimist ei ole meil alles mitte ühtegi mängijat peale minu, ainult peatreener ja statistik on sama. Ma ei tea, kui paljudele klubi pakkus lepingut teiseks aastaks, aga lahkujatel oli erinevaid põhjusi - kes sai kõrgliigasse, kes tahtis kodule lähemal olla, kellel oli vaja ülikooli minna, kes oli Olbias juba olnud mitu aastat ja tahtis vahetust. Eks mõnes mõttes pani see mind natukene keerulisse olukorda, sest tuttav nägu tiimis oleks ikkagi mu elu vast natukene kergemaks ja julgemaks teinud, aga egas midagi, kui tulin eelmine aasta tundmatusse tiimi, küll saan ka sellel aastal hakkama.
Esimesed nädalad on läinud võrdlemisi hästi - elasime kaks nädalat ühes toredas mereäärses resordis Olbiast 30-40 minutit väljas, kus saime ilusti kolm korda päevas süüa, vabadel päevadel rannas või basseini ääres chillida, õhtud olid sisustatud filmide, tantsimise, viktoriini, karaoke või mis iganes programmiga, mida seal turistidele parasjagu pakuti. Uus jõuksitrenks mulle ka meeldib, väga põhjalik ja huvitavad kavad. Saalitrennid on ka läinud hästi, v.a see et eelmise nädala alguses ärkasin valuga vasakus küünarnukis (mitte selles, mis suvel häda tegi) ja ei ole saanud kaitset/vastuvõttu nii hästi teha nagu ma tahaks, aga iga päevaga läheb aina paremaks ja loodetavasti midagi tõsist ei ole. Tüdrukud on ka õnneks väga-väga toredad ja sõbralikud, räägivad inglise keelt ja minu arust on meie tase ka tipp-topp. Teine nurk, argentiinlane, on hetkel MMil ja liitub meiega peale seda.
Üle-eelmisel laupäeval toimusid Olbias aquabike ehk jet ski ehk jetisõidu maailmameistrivõitlused, kuhu olime külalistena kutsutud ka meie. Kuna jõudsime suht hilja, siis väga palju enam võistlusi ei näinud, aga natukene siiski. Protokollidest nägin, et ka mõned eestlased olid stardis, aga ei õnnestunud ühegagi trehvata. Kesklinna oli üles pandud väike lava, kus esinesed lauljad ja Sardiinia rahvatantsijad ning erinevad putkad, mis pakkusid siis kohalikke sööke-jooke-käsitööd.
Reedel mängisime juba esimese sõprusmängu B1(meist liiga madalam) tiimi Palau vastu, kellega sai ka eelmisel aastal mitmeid kordi madistatud, sest nad on kõige lähem võistkond meile. Võitsime 3:1 ja arvestades seda, et me ei ole trennis eriti palju mängulist teinud, oli mängupilt üsna okei. Palaus mängib ka mu eelmise aasta teine side Arianna, kellega loodetavasti saab miskit ka vabadel päevadel teha, sest Palau on meist ainult 40 minuti kaugusel. Lisaks kohtusin tüdrukuga, kes tegi mulle suve alguses Instagrami fännilehe ja tuli mängule suure plakatiga, kus olid minu nimi ja pildid.
Eile, pühapäeval, kolisime lõpuks Olbiasse. Olen oktoobri alguseni ajutises korteris, siis kolin uude korterisse, aga ma veel täpselt ei tea, milline see on. Trennid ja mängud on ikka mu lemmikus Geopalaces, jõusaal on uues kohas.
Hooaeg hakkab alles 23.oktoober kodus Club Italia ehk Itaalia noortekoondise vastu.
Mängude ajakava on siin: https://www.legavolleyfemminile.it/?page_id=320&idcamp=710277
Klubi Facebook: https://www.facebook.com/volleyhermaeaolbia
Praeguseks vast aitab. Küll kirjutan varsti jälle ;) Ciao!
Comments
Post a Comment