Kevad

Ma ei olegi alates aasta algusest võrkpallivälisest elust lobisenud, nii et teen siin kiire kokkuvõtte. 

Uue aasta võtsime vastu Sardiinia teises otsas nn pealinnas Cagliaris - kaks päeva sõitsime saare peal ringi ja käisime kohtades kus käinud polnud. Kõige lahedam hetk vast oli flamingode looduses nägemine. Minipuhkuselt tagasi tulles sai meie diagonaal Sofia positiivse koroonatesti tulemuse mille järel kupatati kogu tiim testima ja olin mis ma olin need kaks aastat selle viiruse eest põgenenud, lõpuks sai see mu ikka kätte. Ja ka kõik treenerid, enamus mängijatest ja ka Alberti. Paar päeva enne testimist oli ühel õhtul meganõrk olla ja nohu tuli, aga  arvasin, et see oli sellest, et Cagliaris istusime pikalt ühel õhtul õues, et vältida inimesi restorani siseruumides. Testi läksin tegema täiesti muretult, sest ma tundsin ennast väga hästi ja ka Albertil polnud midagi viga, aga ju siis keegi ikkagi oli jõulupuhkuselt tulles nakatunud, trennis selle edasi andnud kõigile ja mõne päeva möödudes hakkasidki siin-seal tüdrukutel sümptomid ilmnema. Läksime saalist minema ja öeldi, et siis kuskil nädala pärast näeme. Jummel milline piin see kodus istumine oli... Me vaatasime ära kõik Shreki filmid ja Kääbikud ja Fantastilised elukad ja Sõrmuste isandad ja Queen's Gambiti ja veel mingeid filme. Albertil oli mõnel päeval ikka väga kehv olla, samas kui ma oleks võinud vabalt minna maratoni jooksma. Energiat oli nii palju ja ma üritasin ennast sundida neid koduseid jõukavasid tegema, aga need olid lihtsalt tapvalt igavad. Kui juba hullu tunne peale tuli, siis mõnel päeval hiilisime kodust välja jalutama kuskile inimtühja kohta, sest lihtsalt oli tegevust ja värsket õhku vaja. Albert sai õues disci mängida ja õpetas mõndadele mu tiimikatele ka, kellel tuli ikka alguse kohta päris hästi välja. Peale 10-päevast passimist tegime uue testi, mis oli endiselt positiivne ja kuna Itaalias on mingid idiootsed reeglid, et karantiinist välja saab ainult negatiivse testiga, siis tuli minna tagasi koju istuma. Kusjuures paaril tüdrukul, kes tegid kiirtesti, oli vastus negatiivne ja nad said tavaellu naasta, kõik, kes tegid PCRi, olid positiivsed. Ma käisin iga natukese aja tagant klubile peale, et me teeksime ka kiirtesti, aga ma ei tea, miks seda teha ei lastud. Peale umbes kahenädalast karantiini oli uus test, mis näitas, et positiivsed olid ainult mõned tüdrukud, kaasa arvatud mina. Ma pidin nutma hakkama. Teised juba tegid trenni, meie kõksisime õues üle põõsaste võrku. Igal hommikul panin meie jaoks kokku mingisuguse jõukava, mida me siis hommikuti maja ees kummilintide, hüppenööri ja vee kuuspakkidega tegime, pärastlõunal puutusime veits palli ja Albert pani meile kokku erinevad discirajad. Lõpuks peale 2,5 nädalat lasti meid kiirtestile ja väriseva südamega saime selle negatiivse tulemuse ikka kätte. Juba nädala pärast ootas mäng Ravenna vastu, mille saime 2:3 tappa. Vorm polnud isegi väga kohutav arvestades, et kolm nädalat polnud palli puutunud. 

Jaanuari lõpp oli pisaraterohke, sest Albert pidi Eestisse minema, et seal mõned asjad ajada ja siis USAsse võistlema sõita. 

Vabadel päevadel käin siin Olbia lähedal randades lugemas ja päikest nautimas. Meie tiimi fotograaf Luigi kirjutas mulle, et ka Olbia lähedal elavad flamingod, nii et ühel esmaspäeval käisingi neid jahtimas. Kuna varem olen neid ainult loomaaias või telekas näinud, siis oli suht sürr kogemus neid ilusaid linde näha nii lähedalt looduses. Veebruari keskpaigas tuli mulle nädalaks külla ja meiega trenni tegema minu armas Hanna. Viisin ta mu lemmikranda ja linna peale jalutama ja tiimiga lõunasöögile ja jäätist sööma. Toredad päevad, mida kunagi jälle meenutada :) 

Nüüd mõned päevad tagasi anti meile kaks vaba päeva ja kuna mu pere oli nii vaimustuses Alghero lähedal asuvast Neptuni koopast, siis otsustasingi auto rentida ja sinna sõita. Juba 600+ trepiastmeline koopasse viiv kaljuäärne tee oli hingemattev ja pilte tegin iga nurga peal. Koopad ise olid ka vägevad, eriti meeldis mulle sees asuv soolavee järv, mis on koobastes üsna haruldane nähtus. Koopad nähtud, sõitsin Algherosse, et sealses armsas vanalinnas jalutada ja jäätist süüa. Edasi viis tee Castelsardosse, millest ma olin ilusaid pilte näinud juba enne Sardiiniasse tulekut. See on armas mäenõlval asuv linnake, mille tipus on kindlus, kust avanevad ümbrusele megad vaated. Kõmpisin kindlusesse, kus oli muuseum ja nende samade imeliste vaadetega terrass. Lisaks olid seal armsad kirikud ja restoranid. Õhtuks oli plaan sõita Sassarisse, et seal veits ringi jalutada ja korvpalliklubi Dinamo Sassari mängu vaadata, kus mängib eestlane Kaspar Treier. Sassari sai napikalt mängu kotti, aga see atmosfäär oli lihtsalt ülilahe - ma ei kujuta ette mitu tuhat inimest seal oli, lisaks fänniarmee, kes seisis vist terve mängu püsti ja laulis. Ajas kadedaks küll. Peale mängu oli kell juba üsna palju, aga tahtsin tiiru ikka Sassari kesklinnas ka ära teha. Oleks aega rohkem olnud, oleks päeval läinud ka Stintino poolsaarele, kus pidid olema imelised rannad, aga seekord lihtsalt ei jõudnud. 

Sassari mängu ajal käis parasjagu ka Ravenna - Altino mäng. Ravenna on tabelis meist kahe punktiga maas, Altino polnud võitnud hooaja jooksul ainsatki mängu ehk siis eeldasime, et Ravenna võtab kolm punkti, läheb meist ette ja meie saatuse otsutab kolmapäevane Marignano - Marsala mäng. Aga võta näpust - Altino pani hullu ja võttis koroonapausilt tulnud Ravenna vastu 3:1 võidu, mis tähendas, et me tagamise kindlalt koha playoffis! Ma lihtsalt värisesin õnnest. Ma olin olnud viimased nädalad nii stressis, et mis meist saab edasi ja kas tõesti peame minema playdowni mängima (mis tähendas kaheksat lisamängu), aga abi tuli sealt kust seda kõige vähem oodata oskasime, nii et nüüd saab rahulikult hingata ja võib loota, et saab enne koondist natukene puhata ka. Kolmapäeval sai ka Marsala kotti, mis tähendab, et me lõpetasime põhiturniiri tublil kuuendal kohal :) 

Üldiselt on kõik kenasti ja õpin iga õhtu tublisti itaalia keelt, varsti on mu algajate kursus läbi ja peab ette võtma järgmise leveli. Ei saaks öelda, et ma vestlust veel arendada suudaksin, aga vähemalt võrkpallialaseid asju ei pea mulle enam keegi tõlkima ja söögi saan endale ka ise tellitud. Ja kindlasti olen ma selle mõne kuuga jõudnud kaugemale kui ma kolme aastaga oma prantsuse keelega.

Ilmad on olnud üles-alla, vahepeal täitsa suvi ja 20 kraadi, siis jälle vihm, külm, tuuline ja märg, aga korra olen saanud rannas ikka näo ja õlad punaseks, nii et on lootust, et Eestisse tagasi päris albiinona ei tule :) 

Esimene playoff mäng on juba sellel pühapäeval, vastaseks teise alagrupi kolmas tiim Mondovi. Kerge ei saa olema, aga kuna kaotada pole midagi, siis lähme lihtsalt mängu nautima ja endast parimat andma ;)