Hermaea Olbia - Macerata

Hermaea Olbia - Macerata (16:25 25:20 18:25 19:25)

Eelmisel pühapäeval mängisime hooaja viimase põhiturniiri mängu teisel kohal paikneva Macerata vastu kellel on ainult viis kaotust, üks meie vastu detsembris. Meie jaoks oli see mõnes mõttes elu ja surma peale mäng, sest koha kindlustamiseks playoffi vajasime vähemalt ühte punkti ehk kahte geimivõitu. Vahed Marsala ja Ravennaga on nii väiksed ja üks punkt annaks meile 100% koha playoffides, kaotus jätaks meie saatuse teiste tiimide hooleks. Peale Busto 2:3 kaotusmäng olin ma terve nädala suht närvis ja ärevil, sest ma tõesti niiiiii niii väga tahan sinna playoffi saada. Mängupäeval oli ka korralik ärevus algusest peale sees, aga ma üritasin ennast rahustada ja mõelda, et kõik läheb hästi.

... mis päädis sellega et mängu alguseks olin ma liiga rahulik. Ma nii meeleheitlikult üritasin ennast rahustada ja zen olla, et mängu alguseks oli see võitluslik Milka alla surutud ja sportlikust vihast polnud haisugi. Vastane oli suurepäraselt kodutööd teinud ja esimeses geimis said nad meid blokiga täiesti kinni. Nurkadel ja diagol oli kogu aeg siuke müür ees, et valgus ka ei paistnud. Tõesti oli raske lahendusi leida, sest meie tempsidele nad eriti tähelepanu ei pööra (mis on ka arusaadav, sest meie tempsid said mängus vastavalt 4 ja 10 tõstet millest mõni oli ületulev pall). Teises geimis panime head servi, saime ruttu ette ja hoidsime edumaad ilusti lõpuni. Nagu öö ja päev - esimeses geimis ei saanud absull hakkama, teises geimis oleks võinud seal ükskõik kes meil vastas mängida. Kolmandas geimis me üritasime Maceratal sabast kinni hoida, aga mida geimi lõpupoole, seda suuremaks vahe kärises. Meile löödi selles geimis kuus ässa, mis on ikka tiba liiga palju. Okei, kadunud polnud veel midagi ja neljandat alustasin ühe ilusa serviseeriaga. Seis oli vist veel 10:10 vms ja me tõesti punnitasime ja üritasime ja tahtsime, aga no ei saanud me neile vastu. Neljandas geimis lõime me ise ainult 7 palli maha, siukse rünnakuprotsendiga ei olegi mitte midagi teha. Nende blokk-kaitse oli lihtsalt imeline ja lõpuks oli neil diagonaal, kes pallid üle meie bloki maha lõi. Nii valus kui see kaotus ka ei olnud, ei saa ma midagi halba öelda, sest nad olid meist paremad. Fakt. Meie töö on tehtud ja enam ei ole midagi, mida me teha saaks. 

Kõige kurvemaks tegigi see, et ma väga-väga tahtsin võita (kasvõi kaks geimi) ja olin terve nädala niiiiii paganama keskendunud sellele mängule, aga võiks öelda, et põrusin. Ei midagi katastroofilist, aga läksin mängule ikka mõtetega, et taon kõik pallid ära, tegelikkuses tõin 14 punkti, millest 3 olid ässad ja 1 blokk ehk rünnakuid sain maha ainult 10. Eks mis teha, siin Itaalias oskavad kõik väga hästi seda võrkpalli mängida ja pigem tuleb vist võtta seda komplimendina, et 90% ajast on mul kahene blokk ees.

Statistika: Tabellino gara – Lega Pallavolo Serie A Femminile (legavolleyfemminile.it)

Mäng: https://youtu.be/NhDX77EnvUg