Minu 2021

Siin on minu iga-aastane pildirohke kokkuvõte tähtsaimatest ja lemmikumatest sündmustest. :) Ära mainimist vist väärib see, et (vaatamata covidile) ma pole kunagi ühe aasta jooksul niipaljudes erinevates riikides käinud - Prantsusmaa, Luksemburg, Slovakkia, Valgevene, Austria, Bosnia, Küpros, Tšehhi, Itaalia. 

JAANUAR

2021.aasta võtsime koos Albertiga vastu Tallinna Swissoteli 21.korrusel, mis oli ilutulestiku ajaks kena uduloori alla mattunud ja soovitud vaadet me uusaastaööks ei saanudki, aga polnud hullu, tore oli ikka. Hommikul ootas juba lend tagasi Prantsusmaale, et minna klubi juurde Nancysse tagasi ja alustada "teise" preseasoniga, sest esimene mäng oli alles jaanuari lõpus ja nii sai meie trenks meid kolm nädalat korralikult piinata erinevate rõvedate jooksude ja harjutustega. Jaanuaris saime kõik kolm mängu tappa ehk tüüpiline VNVB muster, et hooaja esimene pool mängitakse hästi ja peale seda hakkab mänguvanker allamäge veerema. Terville'i vastu 2:3 mäng oli minu jaoks üheks murdepunktiks, sest vaatamata mu väga heale esimesele geimile, olin mina ikkagi see, kes teiseks geimiks pingile võeti ja eks siis vist jõudis lõpuks 100% kohale, et mis olematu roll ja usaldus seal tiimis minu vastu oli. Lisaks tähistasime veel Anu sünnat, olin esimest korda kalendris ja kuna ilus paks lumi tuli korra maha, siis käisime metsas tiimikat ja tema ägedat pomskyt Praiat pildistamas. 

 

 

 

 

 

 

VEEBRUAR

Tavaline rahulik tiks, liigas võitsime viiest mängust kolm. Meie esimene side Nicole sai vigastada, tema asemele tuli Sloveenia koondise side Eva Mori. Karika esimeses ringis saime 3:0 võidu kodus Saint-Raphaeli vastu. Minu mänguminutid olid üsna kokku kuivanud, aga aeg-ajalt ikka lasti põllule ka. Sõbrapäeval õnnestus Lõuna-Prantsusmaal Liisiga kokku saada, kellega saime natukene Vahemere ääres jalutada ja banaanileiba süüa. Veebruari lõpus sõitsime ühel päikselisel vabal päeval Strasbourgi ja kolasime seal veits ringi. Albert sai kohalikku õlut ja röstitud kastaneid proovida. Kirjutasin sellest SIIN. Lisaks olime üsna tihedad Starbucksi ja alt korruse kebabiputka külastajad, 

 

 

 

 

 

 

 

MÄRTS

Märts algas Alberti sünnipäevaga, mida me tähistasime jäätise, koogi ja tiimikate juures oli väike istumine ka. Anu ja Danijeli juures käisime ka päris tihti UNOt mängimas ja Anu tehtud nämmat lasanjet söömas. Märtsi keskel oli jälle lõunas mäng, nii et sai jälle natukene Liisiga chillida. Vabadel päevadel jõudsime Albertiga Metzile tiiru peale teha (pildid SIIN) ja Alsace'i veiniteel külastasime armsat Colmari linnakest ja Riquewihri (postitus SIIN), kus ma juba korra varem olen Eesti maffiaga käinud, kui veel Terville'is mängisin. Mäletan, et ilmad olid juba nii soojad, et saime lühikeste käistega jalutada. Mängud läksid meil üsna kehvasti - saime mitu 2:3 kaotust, üks neist karika veerandfinaalis tiimi vastu, kes kukkus esiliigasse. Peale seda mängu muutusid tiimis ka asjad järjest hapumaks ja lisaks saime kuu lõpus ka Saint-Raphaelilt pähe, kes oli samuti liiga tagumiste seas. Lugesime vaikselt päevi hooaja lõpuni.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

APRILL

Aprill läks (õnneks) kiirelt - Nantesilt valus 2:3 kaotus, siis tabeliliidrilt Mulhouseilt pähe, siis hea võit Pariisis, siis jälle kodus kole 2:3 kaotus Beziersi vastu, kes mängis mingi teise koosseisuga, aga kuna viimasel vastasel Marcq en Baroeulil oli koroona ja mänge enam kuskile lükata polnud, siis jäi see viimane mäng lihtsalt ära ja peale Beziersi mänge oligi nn. ametlik lõpp, lillekimbud, pildid ja hüvastijätt fännide ja vabatahtlikega. Vahepeal pidasid paar tiimikat oma sünnat, nii et võib vist öelda, et sai mini (korteri)peol käia paar korda. Väga lõbus ja tore oli, hoopis teine bonding kui võrkpalliplatsil. Peale ametlikku hooaja lõppu käisime veel mõned korrad jõusaalis Albertiga ja mõne teise pifiga, keda ootas koondisetsükkel ning tegime koos tüdrukutega ühe suure ühise viimase jäätisesöömise Place Stanislasil. Lisaks kutsusid Lisa ja Karin meid veel viimast korda külla, et Albert saaks oma kuttidest sõpside Vince'i ja Philippe'iga hüvasti jätta ja mina anda viimased musid Praiale. Pakkimine, kolimine ja koristamine jäid meil muidugi täiesti viimasele minutile ja ma olin stressi uppumas, aga õnneks läks (vist) kõik hästi, jõudsime õigeks ajaks Luksemburgi rongi peale, kus pidime öö veetma Merlini juures, et seal hommikul lennukile minna. Merlinil oli parasjagu just pere külla tulnud, nii et saime viiekesi koos kahe Alberti ja Britiga täitsa hommikutundideni lobiseda. Eestisse jõudsin täpselt oma issi sünna õhtuks, üks päev puhkust, nägin Inxu uut kutsikat Lexit ja juba 25.aprilli õhtuks olin ma Tallinnas koondiselaagris. Paar päeva hiljem oli meil Ibises pressikonverents ja ühes esimeses trennis õnnestus mul ka oma hüppeliigesele liiga teha, aga kuna nädala lõpus sõitsime juba Slovakkiasse sõprusmängudele, siis ei olnud aega seal liialt sellele keskenduda, teip kõvemini peale ja let's go! 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

MAI

Mai esimestel päevadel sõitsime Slovakkiasse, et kohaliku koondise vastu sõprusmänge mängida, aga kuna nad olid täpselt meie saabumise ajaks mingi kõhuviiruse külge saanud, siis tegime me kaks päeva lihtsalt trenni ja kolmandal päeval pidasime ühe mängu, mis lõppes 2:2. Sai jälle oma armsat Karinit korra näha, kellega me Nancys just terve hooaja koos olime mänginud. Opsti, korra Eestist läbi ja võtsime suuna Minskisse, kus ootas meid EM valikturniir Šveitsi ja Valgevene koondiste vastu. Kuna kumbki koondis pole mingi ulme ja kolmest kaks pääsesid edasi, siis eks lootused ja ootused olid päris kõrged, sest olime ju varasemalt suutnud võita nende tasemel koondisi korduvalt, aga seekordne valikturniir läks ikka täiesti aia taha nii tervel koondisel kui ka minul. Murdepunkt vast oli esimene mäng Šveitsi vastu, mille kaotasime viiendas geimis 13:8 eduseisult ja tundus, et see jäi meid ikkagi terve turniiri lõpuni kummitama. Endal oli enne turniiri päris hea tunne sees, aga mängudes ei saanud hakkama nii nagu oleksin soovinud. Muud elemendid olid isegi okeid, välja arvatud rünnak, mis teoorias peaks ikkagi mu trump olema. Eestisse tulime pea maas ja häbi silmades. Lisaks suutsin ma vahetult enne Valgevene reisi haigeks jääda, nii et ma köhisin nagu hobune 24/7 peaaegu kuu aega ja Liisil jäi nii mõnigi unetund seetõttu magamata (sorry, roomie!). Paar-kolm vaba päeva veetsin Albertiga, sest ta oli minemas 2,5 kuuks USAsse ja ühel hallil kurval vihmasel hommikul pidingi talle Tallinna lennujaamas viimase kalli andma. Õnneks oli kohe aeg tagasi koondise juurde minna, et valmistuda sõprusmängudeks Austria vastu. Mängisime seal esimest korda kahe vastuvõtja (mina ja Kristi) ja kahe diago süsteemi, mis toimis isegi üllatavalt hästi ja mängud vist lõppesid 2:2, 2:3 ja 3:1 või umbes midagi sellist. Endal tuli ka seal mäng palju paremini välja kui Valgevenes ja ei jõudnud ära oodata, millal saab juba Bosnias Hõbeliigat mängida ja oma toredat tiimikat Ajlit näha. Klubiotsingud ei sujunud kõige paremini ja tekitasid palju palju stressi, sest pakkumised olid klubidelt või liigadest, kuhu ma ei tahtnud üldse minna, aga samas tiksus kuklas kogu aeg mõte, et mul on selja taga hooaeg, kus ma olin kehv või pingil, nii et mida paremat mul ikka loota on. Lõpuks otsustasin seekord oma sisetunnet kuulata ja mitte allkirjastada klubiga, kuhu ma tegelikult südames minna ei taha. 

 

 

 

 

 

 

 

 

JUUNI

Juuni esimese nädala mängisime Bosnias Hõbeliiga mänge Portugali, Läti ja Bosnia Hertsegoviina vastu. Esimese mäng oli vana rivaali Portugali vastu, kellele me oleme nii kaotanud kui võitnud. Meil olid puudu tempod Eliisa ja Eliise, neil diagonaal Kavalenka, nii et ootasime võrdset lahingut. Ja selle me ka saime - viis ülipingelist geimi, mis kahjuks lõppesid lõpuks Portugali 3:2 võiduga, neljanda geimi lõpus oli meil vist kasutada ka matšpall, kui mitte mitu. Õnneks järgmine päev saime ülimagusa 3:2 võidu Bosnia vastu, kusjuures esimese geimi saime niimoodi 25:12 tappa, et häbi oli. Kolmanda mängu Läti vastu võitsime kindlalt. Neljas mäng oli jälle Portugali vastu ja kuigi alustasime väga hästi, siis kolm järgmist geimi oli vastane kuidagi enesekindlam ja meil jäi millestki lihtsalt puudu. Järgmise mängu Bosnialt saime kiire one hour with shower lutti ja viimane mäng Läti vastu õnnestus võita. Kuna eesmärgid ehk EM finaalturniir ja Hõbeliiga Final Four jäid saavutamata ja teoorias rohkem koondise esimeses pooles võistlusi ei olnud, siis saatis Lorenzo vanemad/kogenumad ehk Liisi, Juli, Kadi, Kertu, Kristi, Nette ja minu juba suvepuhkusele. Jõudsin koju täpselt Marie sünnipäevapeoks. Kuna ees ootas tavalisest pikem puhkus (umbes viis nädalat) siis otsustasin pundi kokku võtta ja orgunnida ühe tripi... Küprosele. Piletid Tallinnast olid naeruväärselt odavad ja kuna kellelgi plaane nagunii ei olnud, siis läksimegi viiekesi Paphosele - Kertu, Kadi, Jul, Kristi, mina. Sellest spontaansest reisist tuli lihtsalt mu elu kõige ägedam reisiseiklus! Miilen Travels orgunnis üliägeda kolmekorruselise villa Paphose lähedale ja just olid ka Küprosel ööklubid avatud peale pikka koroonapausi, nii et võib vist öelda, et saime üle mitme aasta ka peol käia. Rentisime auto ja käisime ära nii Limassolis, Aphrodite sünnikivi juures, imeilusas Ayia Napa rannas, õhtustasime Larnacas ja võtsime paaditripi Põhja-Küproselt Blue Lagooni. Lisaks jalutasime Paphose risti-põiki läbi, külastasime erinevaid randasid ja kuningate hauakambreid. Aeg-ajalt tegime trenni, käisime jooksmas ja ujusime. See on reis, mis mulle jääb kindlasti eluks ajaks meelde ja ma olen kindel, et see ei jäänud meie viimaseks ;) Lisaks sain ma reisi ajal pakkumise Itaaliast Volley Hermaea Olbiast, kus ma sellel hooajal mängingi, nii et seetõttu oli reisilt tulles puhanud nii keha kui ka pea, mis ei pidanud enam klubiotsingute pärast muretsema :) Eestisse tagasi tulles osalesime Juliga ühel rannavolle karikaetapil, kus saime Liisalt-Heleenelt veerandfinaalis tappa ja jaanipäevaks kutsusin kõik oma sõbrad enda juurde Ojasoole jaanipäevale, millest tuli jälle üks ülitore õhtu. Peale jaanipäeva käisime Kadriga Liinal Pärnus külas ja vuhisesime tõuksidega mööda rannapromenaadi, järgmisel päeval sõitsime jälle koos Kadriga Tartusse, et tähistada Renate sünnipäeva. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

JUULI

1.juulil mängisin ma Smillaga oma elu esimesel rannatennise turniiril, kus meil läks üllatavalt hästi - kaotasime vist ainult ühe mängu. Ma olin enne seda rannatennist mänginud vist kaks korda ja need olid ka gümni ajal, nii et võib-olla ma olen leidnud enda talendile lõpuks sobiva ala :D Järgmisel päeval läksime Kertu ja Madisega Rahingele, et esimest korda wakeboardiga sõita. Algus oli megaraske, aga pärast juba sõitsime ühe käega. Õhtuks sõitsime koos Kertuga Kanepi lähedale, kus toimus Alpsi ja Briti korraldatud Suvefest, kus sai mitmete võrkpalluritega üle pika aja jutustada, saunas käia, süüa-juua ja ujuda. Unetunde polnud just ülearu palju, aga hommikul oli vaja hakata sõitma tagasi Viljandi poole, sest ees ootas Madam Empsi 50.juubel. Meil käis fotograaf ja bänd ning mu armas sõbrants Liina korraldas lahedaid mänge, mis tõmbasid rahva korralikult käima. Hommikul hakkasime koos Liina ja issi perega Pärnusse sõitma, et vaadata Marie rannavolle võistlusi. Ilm oli täiesti ideaalne, mitmed sõbrantsid/sõbrad mängisid parasjagu täiskasvanute etappi, nii et oli, kellele kaasa elada, lisaks nägin oma Rovaniemi papsi Heikkit ja Mariel õnnestus oma vanuseklass kinni panna. Järgmisel päeval pandi kogu Miilenite suguvõsa noorem generatsioon puid vedama ja laduma, aga tublidele töömeestele oli ette nähtud auhinnaks sõit Põltsamaa wakeparki, kus kõik said esimest korda veelauaga sõita. Mina ja Madis kui juba "kogenud" sõitjad (mina olin ju ainult ühe korra käinud, Madis max 3 korda) üritasime ringkaablil kuidagi püsti jääda. Aega läks, aga asja sai. Kuna varsti tuli koondiselaager jälle peale, siis juuli algus oli megatihe ja sõitsime perega traditsioonilisele Saaremaale tiirule. Said nii Orissaare kui ka Kuressaare sugulased üle vaadatud, Titerannas võrku mängitud ja vetikate sees ujutud, WOW teaduskeskuses käidud ja Pidulas forelli püütud. Viimase nädalavahetuse enne koondist olime Kadriga Liinal Beach Grindi ajal Pärnus külas, kus sai kaks päeva korralikult tantsitud, päevitatud, rannavõrku mängitud. Pühapäeva pärastlõunaks olin ma omadega juba Rakveresse jõudnud, kus olid Mariel jälle U14 rannavõistlused ja jäime mu lemmik AQVA spaasse kogu perega ööseks ka. Õhtul vaatasime Berliini trahteris jalka EMi finaali. Järgmisel päeval sõitsin ma korra Tartust läbi, et näha Inxut ja tema armsat kuldset retriiverit Lexit ning õhtuks jõudsingi lõpuks tagasi Viljandisse, et hakata koondiselaagriks asju pakkima. Laager oli meil seekord jälle Paides, mis on laagerdamiseks täitsa mõnus väike koht. Hakkas jälle tavaline ärkamine-söök-trenn-söök-magamine-trenn-söök rutiin peale, vahelduseks vaatasime olümpiat ja käisime Paide kesklinnas tiimi esitlemas, vabadel hommikutel sai Kertuga Paide linnas ekskursiooni ka tehtud. Juuli viimane nädalavahetus oli meil vaba ja kutsusin pühapäeva õhtuks issi juurde Laura, Juli ja Nette külla, kust läksime esmaspäeva hommikul kõik koos Tartusse koondiselaagri viimaseks nädalaks.

 

 

 

 

 

 

 

 

  

 

 

 

 

  

 

 

 

AUGUST

Augusti esimesel nädalavahetusel mängisime Tartus Soome koondise vastu sõpusmänge, tulemuseks jäi vist üks viik, üks kaotus, üks võit. Peika jõudis ka üle mitme kuu Ameerikamaalt jälle tagasi ning oli tribüünidel meile kaasa elamas. Koondisesuve lõpetasime koos tiimiga ühe meeldejääva õhtuga Tartus. Puhkamine on nõrkadele ja juba ootas meid uus seiklus - discgolfi Euroopa meistrivõistlused Tšehhis, kuhu ma võtsin oma kaamera ka kaasa, et teha Albertist ja teistest eestlastest pilte. Jõudsime võistluspaika Konopištesse juba mitu päeva enne võistlust, et Albert saaks piisavalt treeningringe teha. Kuna olime Prahast ainult tunnise autosõidu kaugusel, siis käisime kahel-kolmel õhtul vanalinnas jalutamas ja ma armusin täiesti kõrvuni ära nende traditsioonilisse magustoitu trdelnikusse. Võistuspäevad olid üsna pikad ja Alberti lõpptulemus ei olnud ka päris selline nagu ta oleks lootnud, kuid siiski oli see nädal mu suve üks highlighte. Mõned päevad oli aega kodus olla, et Itaalia jaoks asjad ära pakkida ning pere ja sõbrad ära kallistada. Viimase nädala Eestis veetsin Hiiumaal, et Albertile Eesti meistrikatel kaasa elada ja Hiiumaad avastada. Käisime erinevates Kärdla ja selle ümbruse söögikohtades söömas, Käinas ujumas ja jõuksis, Kaibaldi liivikul, Kõpu tuletornis, Kassaril Sääre tirbi otsas, Tahkuna ja Kalana tuletornides juures ning sõitsime läbi Surfiparadiisist. Ilm oli peaaegu iga päev vihmane ja tuuline, nii et sai seal mitu päeva väljas liguneda. Viimase võistluspäeva hommikul pani Albert mind Kärdla-Tallinn lennuki peale, sest mul oli aeg oma klubi juurde Sardiiniasse sõita. Tallinna lennujaamas sain veel empsile, Airole, tädi Maretile ja vanaemale "tsau" öelda ja jälle oli aeg Eestist lahkuda. Sõitsin läbi Varssavi Olbiasse, kus mind võttis vastu meie äge klubi asjapulk ja suur fänn Aldo ning sõidutas mind tiimi juurde Padrusse. Minu lendamise ajal oli Albert jõudnud võita neljanda meistritiitli, nii et saime natukene sellest ka muljetada. Õhtul tutvusin kogu tiimi ja staffiga ning kuna järgmine päev oli pühapäeva ehk vaba, siis käisime kõik koos rannas ja sain natukene rohkem tüdrukutega suhelda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

  

 

 

 

SEPTEMBER

September kulges täielikult preseasoni rütmis - peaaegu iga päev kaks trenni päevas, pühapäev vaba, mille tavaliselt veetsime mõnes ilusas rannas, sest ilmad olid veel väga suvised. Septembri keskel mängisime Põhja-Itaalias sõprusturniiri ja pidasime mõned sõpruskohtumised Olbiast 45minuti kaugusel oleva Palau tiimi vastu, kes tahab B1 liigast meie A2 liigasse saada. Sisseelamisest, esimestest muljetest ja turnast olen teinud juba pika postituse, mida saab lugeda SIIT

 

 

 

 

 

 

 

 

 

OKTOOBER

Oktoobri alguses tuli mulle külla minu armas Krissu Moor, et mul oleks ikka esimeseks liigamänguks toetaja tribüünidel olemas :) Mis me tegime ja kus käisime, panin kirja SIIA ja esimene liigamäng õnnestus meil ka kodupubliku toel 3:2 võita, mis oli üks korralik rollercoaster. Sellele essale mängule tagasi mõeldes on isegi natukene naljakas, et kui palju ühes mängus võib juhtuda ja kui palju suudab üks inimloom üle mõelda, aga ikkagi lõpp hea, kõik hea ja kes soovib mu mõtteid lugeda, pilte sirvida või mängu järgi vaadata, siis üks pikk postitus on lugemiseks SIIN. Nädalavahetus peale esimest mängu oli kohe mänguvaba ja kuna ilmad olid veel ilusad, siis käisin imearmsas Cala Moresca rannas päevitamas ja ujumas. Teine liigamäng toimus meil ka kodus ja selleks oli Eestist kohale jõudnud ka minu pere. Me saime ülimõnusa 3:0 võidu Sassuolo vastu, vabal päeval trippisime saare peal ringi ning õhtuti külastasime erinevaid Olbia restorane. Kirsiks tordil jõudis peika Albert ka lõpuks Itaaliasse, nii et elu oli täitsa lill. Kirjutasin Miilenite invasioonist Sardiiniasse SIIN.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

NOVEMBER

November oli üsna rahulik - trennid, mängud, vabadel päevadel tutvustasin Albertile erinevaid randasid, kus ta enamasti ka veekvaliteeti kontrollima (loe: ujuma) läks. Lisaks kolisime oma väiksest Golfo Aranci saalist minu kodu kõrval olevasse Geopalace'sse, mille üle ma olin megaõnnelik, sest see saal on suur, kogu aeg taraflex maas ja ma saan jala käia trennis. Veel käisime me ühel vabal esmaspäeval rannas fotograafiga pildistamas, mille tagajärjel ma sain megakurguvalu, aga need pildid olid seda väärt. Mängud läksid ka enam-vähem normaalselt - kaotused-võidud üsna pooleks. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

DETSEMBER

Detsember algas mu sünnipäeva ja imelise võiduga praeguse liidri Macerata üle. Sõitsime natukene mägisel sisemaal ringi, et nautida vaateid ja ehk mõnda koske näha, tihti käisin Albertiga temaga ujumistiirudel rannas kaasas. Lisaks oli meil veel ametlik tiimi photoshoot (jap, parem hillja kui mitte kunagi :D), väike jõulupidu ja käisime aeg-ajalt tüdrukutega söömas. Väike kokkuvõttev postitus on SIIN. Kõik liigamängud võitsime, karika essas ringis saime tappa. Enne jõulupuhkusele minekut tegin enda isiklikud rekordid kükis (125kg) ja rinnalt surumises(70kg), mis vast väärivad ka mainimist. Kuna enne Eestisse lendamist oli meil pikk passimine Roomas, siis saime sealsed olulisemad vaatamisväärsused ka üle vaadata (palju pilte on SIIN) Jõulud olid toredad, aga kiired ehk iga päev oli otsast lõpuni ära planeeritud, et jõuaks igalepoole ja kõik vajalikud näod üle vaadatud ja kallistatud, aga traditsioonilised jõulukapsad ja verivorstid said söödud, jõuluvanale salmid loetud, korra spaast läbi hüpatud ja Miilenite jõuluturniirgi peetud. Uue aasta võtsime Albertiga vastu Lõunas-Sardiinias Cagliaris :)