Hermaea Olbia - Aragona

Hermaea Olbia - Seap Dalli Cardillo Aragonas 3:1 (25:20 23:25 25:18 25:19)

Pühapäeval alustasime teist mängude ringi ja esimeseks vastaseks oli Aragona, keda meil õnnestus mäletatavati kodusaalis raskelt 3:2 võita. Hea uudis oli see, et nende üks põhiurk lahkus Sassuolo klubisse, halb uudis oli see, et meiega ei sõitnud kaasa meie kõige parem temps Maria Adelaide, kellel on pikalt olnud probleeme põlvedega ja klubi otsustas ta koju puhkama jätta. Nii et mõlema tiimi ridades oli kaotusi. Teadsime, et on väga-väga oluline saada sellest mängust punkte, sest teine ring tuleb kindlasti raskem ja kõiki tagumisi tiime peaksime suuta võita. Ma olin ka selleks mänguks tegelt üsna kaua valmistunud ja tahtsin kindlasti võita.

Aga kui mäng pihta hakkas, siis oli kuidagi väga väga raske kõik - mõlemad tiimid olid lihtsalt kuidagi nii aeglased. Vastastel alustas teine side, kes tõstis nii seeshoitud palli kogu aeg, et ma ei tea kuidas üldse ta selles liigas mängib, meie side ei olnud ka kõige teravam. Kõik kiired pallid olid jube suure kaarega ja aeglased ja lühikesed, nii et raske oli rünnakusuundi leida ja nt kui mul oli lühike side ees, siis ei saanud seda ära kasutada, sest pall lihtsalt ei jõudnud antennini välja ja pidin lööma august või tempsi pealt. Õnneks vastastel ei olnud üldse mängutuju ja esssa geim tuli meile üsna lihtsalt, nad ei olnud sellised võitlejad nagu esimeses mängus, kus toodi imepalle üles. Teine geim oli ka raske, ilge punnitamine käis. Mõlemad tiimid veits peata kanad, ei saa elementaarsete asjadega hakkama. Tegime palju omavigu ja see meile selle geimivõidu ka maksis. Õnneks see äratas meid natukene üles, sest teadsime, kui palju on kaalul ja tundus, et hakkasime veits paremini mängima, aga meie "parimate päevade" võrkpallist oli asi endiselt kaugel. Saalis läks iga minutiga aina külmemaks ja siuke aeglane, veniv, emotsioonitu mäng tegi selle meeleolu kõigil üsna morbiidseks. Neljandas olime ka enesekindlamad ja saime selle geimi kätte, aga tüdrukute olekust ja käitumisest oli näha, et seda võitu ei tähistatud nii nagu me tavaliselt võidu korral teeme. Kõik olid mentaalselt ja füüsiliselt suht läbi ning mäng polnud eriti ilus vaadata, aga õnneks 3 punkti enne jõulupuhkust on ikkagi kergendus.

Ma enda mänguga ei jäänud eriti rahule - megapalju löödi mu kätest välja, serv oli üsna kehv, vastuvõtt ka so-so, rünnakul lõin liiga palju kuue peale, kus ilusti seisis kaitsemängija. Ei olnud head rütmi ja pikad pallivahetused tõmbasid kopsu ikka täiesti kinni. Ma olin peale mängu nii läbi, pigem isegi vist vaimselt rohkem kui füüsiliselt. Meie diagole anti MVP auhind, mis oli suur pudel kohalikku veini ja siis hüüti minu nimi ka millegipärast välja. Ma korra mõtlesin, et eksitus, aga tuli välja, et ma sain nii-öelda "parima punktitooja" auhinna ja selleks oli üks tore suur pistaatsiakook, mille ma Sardiiniasse kaasa tõin. Ma arvasin, et ma heal juhul 10 punkti tõin, aga tuli välja, et ma tõin lausa 19 punkti, mis oli mu jaoks väga-väga suur üllatus. Alati tore siuksed väikseid tunnustusi saada :)

Igatahes - 2021.aastaks on mängud mängitud(oleme neljandal kohal tabelis) ja hakkan homme varahommikul Eesti poole sõitma. Järgmine mäng 9.jaanuaril Sassuolos;)

Statistika: Tabellino gara – Lega Pallavolo Serie A Femminile (legavolleyfemminile.it)

Mäng: https://youtu.be/tWgTiPFytUA