Ciao kõik mu lojaalsed blogifännid!
Mu blogi on lõpuks suvepuhkuselt tagasi ja aeg on kirjutada oma uuest koduriigist Itaaliast!
Niisiis, ma usun, et te kõik juba teate, et sellel aastal mängin ma Itaalia A2 liigas Volley Hermaea Olbia tiimis! Hea lepingu saamine sellel aastal ei olnud nii lihtne, sest mul ei olnud hooaeg Nancys eriti edukas ja mõndadesse riikidesse (nt Šveits, Soome) ma ei soovinud kindlasti minna. EM-kvalifikatsiooni ajal mais oli seis ikka üsna nukker - laual olid pakkumised headest liigadest, aga mitte kõige tugevama tasemega tiimidelt ja südames ma tegelikult ei tahtnud neid vastu võtta, aga mõistus jälle samas teadis, et aeg tiksub armutult ja klubid tahavad vastuseid. Nii mõnedki tunnid möödusid meie Minski hotelli koridoris istudes ja agendiga või klubidega helistades. Olin nõus võtma natukene suurema riski ja ootama tõesti midagi, mis paneks mul silma särama ja ei viiks musta masendusse, kui on aeg lennukile astuda. Eks mul on olnud klubisid kuhu ma ei ole võib-olla kõige parema meelega läinud, aga kartuses, et lõpuks jään ilma tööta, olen võtnud pakkumised vastu. Üle kivide ja kändude, aga lõpuks see leping Hermaealt juuni keskel tuli ja ma allkirjastasin selle nii ruttu ära kui sain, et äkki veel muidu mõtlevad ümber, kui kaua jokutan :D
Koondiselaager lõppes meil juba augusti alguses ja klubi juurde pidin minema augusti lõpus, nii et mul olid tublid kolm nädalat aega ennast korralikult välja puhata, mida ma ka tegin - käisin Albertiga Tšehhis tema EMil, üritasin kõikide sõpradega kokku saada ja viimase puhkusenädala olime Hiiumaal, kus Albert mängis Eesti meistrikaid. Olbiasse lendasin Tallinnast läbi Varssavi, kus nägin juhuslikult oma vana klassivenda Gregi. Olbiasse jõudes võtsid mind vastu lämbe õhk ja tiimi üks mänedžer Aldo. Käisime korra tiimi kontoris varustust proovimas, korjasime veel ühe mänedžeri ja ühtlasi ka presidendi tütre Cecilia peale ja sõitsime Olbiast umbes 20km kaugusel asuvasse väiksesse külakesse nimega Padru, kus veetsime esimesed 3 nädalat, et turismi hooaeg läbi saaks ja meie korterid linnas vabaneksid.
Padru nädalad olid täitsa toredad rutiinsed - hommikusöök, trenn, lõunasöök, uinak, õhtune trenn, õhtusöök, nutitund, tuttu. Elasime neljakesi toas kottide otsas, mis oli üsna tüütu, aga samas saime kolm korda päevas süüa ja ma sain ära proovida väga palju kohalikke toite. Lisaks oli see pead-jalad koos elamine heaks variandiks tiimikatega tutvumiseks.
Ega me väga palju muud peale trennide ei teinudki - paar tiimi üritust oli, mis sisaldas ka korra täiesti ootamatut moeshowd, pühapäeviti käisime rannas, lugesin raamatuid, üritasin itaalia keelt õppida, vaatasin seriaale.
Septembri keskel oli meil kahepäevane sõprusturniir Chiavennas, mis asub põhja-Itaalias ja oli täiesti imeline väike linnake mägede keskel. Meie täiesti esimene sõprusmäng oli tugeva Busto Arsizio vastu, mis on Itaalia üks tugevamaid klubisid. Eks ma andsin endale mõista, et ei ole välistatud, et sealt võib tulla one hour with shower, aga võta näpust - mängisime nendega 2:3 mängu. Mängupilt oli ka essa mängu kohta üllatavalt soliidne, aga mis peamine - esimesest punktist peale ma nautisin mängu ja lihtsalt mõtlesin, et ma olen nii õiges kohas. Teisel päeval mängisime Brescia vastu, kes kukkus eelmisel aastal A1 liigast meie liigasse, aga soovib see aasta jälle uuesti üles tõusta. Samasugust energiat meil enam ei olnud nagu Busto vastu ja saime 0:3 tappa, aga samas läksime turniirilt ikkagi positiivse emotsiooniga minema.
Chiavennast tagasi tulles olime paar päeva Olbias hotellis ja mul õnnestus lõpuks ka enda korter saada. Ma pilti veel ei ole jõudnud sellest teha, aga küll ma need ka millalgi siia üles viskan. Väga tipp-topp suur kahetoaline korter lahtikäiva diivaniga, nii et kõik on külla oodatud.
Esimene nädal enda korteris möödus üsna raskelt, sest meil ei olnud saali ja nii pidime sõitma iga päev korra või kaks Padrusse tagasi, mis tähendas halvematel päevadel umbes 2h autos. Lisaks ei olnud mul korteris peaaegu mitte midagi ning mul ei olnud ka võimalust poodi minna, sest mul polnud autot ning jalutuskäigu kaugusel ei olnud ka ühtegi poodi. Mitu korda hotellide vahetamine ja kolimine, teiste kulul elamine, kogu aeg abi palumine, info puudus, igapäevane sõitmine, väga pikad päevad, tiimi üritused - see oli üks hullemaid nädalaid mu elus. Õnneks sain hakkama ja eelmine nädal oli juba palju-palju lihtsam.
Olen ennast nüüd ametlikult korterisse sisse kolinud, kõik asjad on ilusti kappides ja riiulites, vajalikud asjad ostetud, trennid toimuvad ka nüüd ainult 10minutilise autosõidu kaugusel, mille jaoks mulle anti üks armas vana Fiat, kaks vaba päeva veetsin rannas, homme tuleb mu armas sõbrants Kristel külla, pühapäeval hakkab hooaeg, peika ja pere ehk hakkavad ka vaikselt siia poole liikuma - elu nagu lill. Homme veel viimane sõprusmäng meist 45minutilise autosõidu kaugusel oleva Palau tiimiga ja eks varsti saabki oma ametliku debüüdi Itaalias teha!
Tiimikad on väga ägedad - megaenergilised, kogu aeg on nalja nabani ja jutt ei saa kunagi otsa, enamus räägivad õnneks inglise keelt ka ja kordagi ei ole tundnud, et ma olen üksildane, mis tegelikult oli mu suurim hirm siia mängima tulles, sest tiimis on lubatud ainult üks välismaalane. Treenerid ja staff on ka siiani väga rahulikud ja toredad olnud.
Kiirelt liigast ka - A2 on siis Itaalia tugevuselt teine liiga A1 järel. Sellel aastal osaleb siin 22 tiimi, kes on jaotatud kahte 11liikmelisse grupp ehk siis meil tuleb mängida 20 mängu (10 kodus, 10 võõrsil). Mängud on iga pühapäev, vahel ka kolmapäeviti. Detsembris on ka Itaalia karika mängud. Meie esimeseks vastaseks on Aragona tiim Sitsiiliast, kes tuli B1 liigast ülesse, nii et eks lootused on kõrged see mäng kodupubliku ees võiduga lõpetada, sest üle aasta on jälle publik saali lubatud. Ülekanded peaksid olema igast mängust!
Nii, kiirelt sai siia miskit kirja pandud ja eks pühapäeval viskan siia lingi mängule ka ;)
Meie mängude ajakava: https://www.legavolleyfemminile.it/?page_id=320&idcamp=710267
Minu tiim: https://www.legavolleyfemminile.it/?page_id=36&id=710768
<3 brava Chriii
ReplyDelete