Märtsi viimasel esmaspäeval võtsime ette Alsace'i piirkonna kroonijuveeli ehk linnakese nimega Colmar. Sinna on meie juurest paar tundi sõitu ja kuna oli esmaspäev, siis inimesi ei olnud peaaegu üldse. Lisaks oli ilmataat õnnistanud meid 20+ kraadi ja päiksega, nii et ega käsi eriti ei kippunud seda maski suu ette panema. Albert võttis esimesest avatud putkast külma õlle ja hakkasime lihtsalt mööda tänavaid jalutama. Mul päris täpselt ei olnud meeles, et kus mis asus, aga kuna aega meil oli ja ilm oli ideaalne, siis läksime sinna kuhu tee viis. Vanad kirikud, värvilised majad, kitsad tänavad, kalu täis kanalid, õitsvad puud. Colmar ongi just tuntud oma vanalinna poolest, mida kutsutakse Väikseks Veneetsiaks just kanalite ja värviliste saksapäraste majade pärast. Ma usun, et pildid räägivad enda eest. Mõned tunnid jalutanud, võtsime miskit süüa ja hakkasime sõitma meie teise sihtkoha juurde - väike külake nimega Riquewihr. Kui me 2018.aasta kevadel mu Terville'i tiimikatega peaaegu terve Alsace'i veinitee läbi sõitsime, siis jäi just see värviline külake meile eriti meelde, nii et otsustasin Alberti ka sinna viia. Koroona tõttu olid kõik toredad kohvikud ja jäätisekioskid kinni ning mõnusat saginat ei olnud, aga kuna ilm oli nii ilus ja terve küla oli kaunistatud munadepühade dekoratsioonidega, siis ma arvan, et pettuma me ei pidanud. Päeva otsustasime lõpetada St.Ulrich'i lossi juures, mis on suur vana loss mäekünka otsas, kuhu ronimine kulges üheks parajaks katsumuseks. Nimelt, Google Maps juhatas meid algselt kuskile teele, mida ma ei tea, kas saab teeks nimetada, nii et me oma vana Renault'iga ei julgenud edasi sõita. Leidsime mingi teise variandi, mis kulmineerus sellega, et me vähemalt tund aega vantsisime teksade ja 20kraadiga hiiglasuurest mäest üles. Polnud aimugi, kas olime õigel teel, aga me aina kõndisime ja kõndisime. Mööda asfalti, mööda kruusa, mööda metsateed. Vahepeal leidsime metsa seest megakiriku, mis tekitas siukse veits kõheda ja salapärase tunde, sest seal ümber polnud näha ühtegi inimest ja koht oli nii eraldatud. Seal saaks laheda Kättemaksukontori osa filmida. Kiriku juures õnneks oli silt, mis näitas kuhu poole lossid jäävad. Lõpuks, peale pagan-teab-mitut-tuhandet-sammu, jõudsime kohale. Lossist oli alles tegelt üsna palju ja mööda treppe sai seal erinevatel korrustel käia + tornis, kust avanes imeline vaade ümbrusele ja päikseloojangule. Tegelikult oli St.Ulrich'i kõrval veel kaks teist lossi - üks oli kohe kõrvalkünkal, aga kehvemini säilinud ning teine oli natukene veel ülespoole minna, aga kuna me valisime vale tee, siis kohale ei jõudnudki ja alla tulles me ei viitsinud enam teist korda proovida. Natukene istusime tornis, tegime pilte, uudistasime ümbrust ja tulime üsna kiiresti tagasi alla auto juurde, sest koju oli pikk sõit ja liikumiskeeld algas üsna pea. Jalad olid täiega läbi, sest see matk oli umbes 5x pikem, kui ma oleks oma peas ette kujutanud ja ma poleks seda ette võtnud, kui keegi oleks mind hoiatanud, et see niiiiii pikk tuleb, aga mul on hea meel, et me alla ei andnud ja lõppude lõpuks oli mul ju tore matkakaaslane :) Kardan, et see jäigi meie viimaseks turismipäevaks, sest enam pole lubatud põhjuseta minna kodust kaugemale kui 10km, aga küll jõuab seda Prantsusmaad tulevatel hooaegadel veel avastada :)
Comments
Post a Comment