VNVB - Mougins 2:3 (25:21 23:25 25:20 20:25 11:15)
Eelmisel reedel sõitsime lõunasse, et mängida karika veerandfinaal hetkel liiga viimase tiimi Mouginsi vastu. Oleme neid kaks korda 3:0 ja 3:1 võitnud, nii et läksime sinna suurte ootuste ja lootustega, sest võit oleks viinud meid klubi ajaloos esimest korda karika Final Fouri, mis oleks toimunud meie kodusaalis. Neljapäeval õhtuses trennis, päev enne väljasõitu, vigastas enda hüppeliigest meie uus sidemängija Eva Mori. Olime temaga koos treeninud ainult neli päeva, aga tundus, et klapp on juba üsna heal tasemel ja tema taset arvestades, oleks meil kindlasti üks trump juures. Algul nagu ei tundunudki midagi nii hullu olevat, sest ta ise oli üsna rahulik ja üritas kõndida, aga hiljem läks jalg ikka korralikult paiste ja siniseks ning kuigi miskit katki ei ole, siis mängust jäeti ta ikkagi eemale.
Niisiis, oli tegemist võiks öelda, et kõige olulisema mänguga meie hooaja jooksul. Kaalul oli väga palju ja Mouginsi 3:2 võit kõva Venellesi üle tähendas ainult seda, et Final Fouri koht oli kandikul olemas, tuli lihtsalt iseloomu näidata ja see sealt endale võidelda. Lisaks oli nende põhilibero koroonahaigega kokku puutunud, nii et teda mängul ei olnud ja tema asendaja ei olnud mitte mõni nurk, vaid hoopis teine side. Mängu alustasime pigem rahulikult ja punkt-punktis. Esimene geim on alati väga oluline ja kuigi me nendes eriti kõvad tegijad ei ole, siis seekord õnnestus geimi keskel edumaa saada ja lõpuni hoida. 1:0. Teises geimis langes meie vastuvõtu- ja rünnakuprotsent päris korralikult (essas 63 ja 57, teises 48 ja 37%), kuid vastaste suur omavigade arv tõi meile 17:14 eduseisu. Ja sealt see vanker hakkas mäest alla veerema... Ületulev pall - temps võrgus. Hea blokipuude - keegi ei lähe järgi pallile. Rünnakuviga. Eile tiimiga mänguvideot vaadates tundus see kõik nii kiiresti minevat. Mõnekümnete sekunditega kaotad sa nii väärtusliku eduseisu. Vist oli 19:18 vms. Lõpus lasime endale üsna palju ära luua ja nii see õnnetu 1:1 seal tablool vahtis. Nõme. Kole. Vastik. Lubamatu. Kolmandaks õnneks saime natukene vihasemaks ja blokk-kaitse töötas päris hästi. Mougins üritas meile hakata lühikest servi servima, mis meile palju pahandust tavaliselt teeb, aga õnneks tegid nad niipalju vigu, nii et see segas pigem nende mängu kui meie. Samas, meie serv hakkas hullult hästi tööle (nende vastuvõtt aint 17%) ja saime kokku 6 blokki, nii et üsna kindel ja domineeriv 25:20 meile. Neljandas hakkas meil natukene vastuvõtt logisema jälle ja tundus et tüdrukud hakkasid väsima, sest me ei saanud üldse palle maha, eriti nurgad ja diago. Pipe toimis enne ülihästi, aga eks nad neljandaks geimiks hammustasid selle läbi ja tulid alati kolmesesse blokki. Ükski pall niisama lihtsalt Mouginsi kodusaalis maha ei kukkunud, samas, kui meil oli tihti probleeme lihtsate pallidega ja omavahelise suhtlusega. Lisaks veel omavead(8), millest vastased said hea hoo üles ja nende põhinurk ning diago lõid lõpus pallid ära. 2:2. Kardetud viies geim. Mougins sai paremini minema ja kuigi me teadsime, et neil on ainult kaks mängijat, kes tõsteid saavad, siis kuidagi õnnestus neil ikkagi meie blokk-kaitse üle mängida. Meie vastuvõtt ja rünnak aina kukkusid. Vist seisul 6:8 läksin korra Maja asemel sisse, tulin välja seisul 6:11/12 ilma palli ühtegi korda puutumata. Side 1 asetus, serviti kahe peale nurgale, kust me siis ei saanud servi üldse kätte või ei jäänud rünnak maha/lõime blokki. Seisuks 14:10 olid vastased saanud kolm blokki, meie mitte ühtegi, mis näitab vast seda, kui läbinähtav oli meie mäng. Matšpalli lõi Maja kõrge kaarega auti, mis vist kogu seda mängu iseloomustaski.
Ma mängisin natukene neljandas geimi, tõin ühe punkti ja viiendas käisin korra plaksu andmas tüdrukutele.
Ühesõnaga - väga-väga valus kaotus. Ma olin nii vihane ja kurb korraga. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas me saame NIII olulise mängu, NIIMOODI kaotada. Vastased ei hüpanud üle oma varju, meie lihtsalt ei mänginud nii nagu me päriselt ka tahaks sinna finaalturniirile jõuda. Võib-olla natukene alahindasime neid ja lootsime, et lõpus kuidagi ikkagi see mäng meie poole kaldub, aga kurat, ei kaldunud. Nemad tahtsid rohkem ja emotsioon oli see, mis lõpuks neile selle võidu tõi. Vihaseks ajas ka veel see, et ma ei saanud oma tiimi aidata, kuigi me kaotasime. See selleks. Kahjuks ei ole minu otsustada.
Sellest õhtust tuli üks väga raske, pingeline ja rusuv õhtu, sest eks treeneril, presidendil ja kaptenil oli nii mõndagi öelda, aga ma ei süüdista neid, sest tõsi ta on, et seekord ei olnud absoluutselt mitte ühtegi vabandust, miks me selle mängu kaotasime.
Comments
Post a Comment