VNVB - Las Palmas (27:25 25:19 22:25 20:25 15:10)
Täpselt detsembri keskel lendasime pärast Beziersi mängu läbi Madridi Kanaari saarele Gran Canaria, et mängida Challenge Cup 1/16 finaal kohaliku tiimi vastu. Ma polnud kunagi Kanaari saartel käinud, nii et ma ootasin seda reisi väga. Eks lisaboonuseks oli ka see, et ilmateade lubas nendeks päevadeks 20kraadi sooja. Jõudsime kohale pühapäeva õhtul ja esmaspäev-teisipäev tegime hommikuti trenni kohalikus jõusaalis, kus pidi terve trenni maske kandma, ning õhtused võrkpallitrennid olid ühes imeväikses "pusle" põrandaga saalis, mis oli nii libe, et me pidime teisipäev õhtul trenni varem ära lõpetama, sest mängijaid kukkusid või libisesid. Elamine oli kohe mängusaali kõrval ühes mereäärses hotellis, kuid kuna tegemist oli ikkagi "mulliga", kus lisaks olid meile, Rumeenia ja Türgi tiimile ka neli meeste CEV Cupi tiimi (kaks Türgist, üks Belgiast ja üks Hispaaniast), siis me praktiliselt hotellist väljas ei tohtinud käia. Vaatamata sellele, et me jõudsime võistluspaika kolm päeva enne mängu, saime me esimese trenni ametlikus saalis teha alles mängupäeva hommikul. Saal oli üllatavalt suur ja kõrge.
Kuna tegemist oli Nancy klubi ajaloos esimese eurosarja mänguga ja vastane tegelikult oli vägagi võidetav, siis oli teatav pinge ja võidukohustus. Nii treener, president kui ka isegi Nancy linnapea rõhutasid meile seda pidevalt ja eks kõigil oli soov, et me esimest ringist selle võidu ikka saaks. Mängu alustasime üsna hästi ja saime mingi 5-6 punktilise edumaa sisse, kuid siis tekkis mingi nõme mõõn jälle, mida juhtub meil viimasel ajal igas mängus - vastuvõtt kehv, keegi ei löö ära. Paanika. Kuidagi hädaga saime selle geimi ikka kätte. Teises geimis suutsime nende rünnaku blokiga korralikult ära kägistada (5 blokki meile, nende rünnak 34%), mis viis meid 2:0 juhtima. Kolmandas hakkas kodutiim rohkem riski võtma servil, mis andis meil päris korralikult tunda. Enesekindlus oli kadunud ja vastane sai sellest aina jõudu juurde. 22:25. Neljandas olid meil näod mossis ja vastased mängisid hullu kaitset, nii et meie rünnak oli üsna kehv ja sidel ei olnud seda palli eriti kuskile enam panna, sest keegi lihtsalt ei löönud ära. 20:25. Ütlen ausalt, et vastaste mänge analüüsides ja videosid vaadates, ei oleks ma elus uskunud, et me mängime viis geimi nendega. Kas nemad siis olid tõesti tollel päeval nii head või meie kehvad, aga eks vahel see võitlusvaim ongi olulisem, kui oskused. Selg vastu seina, võtsime jalad tagumiku alt välja, mängisime julgelt ja ühtse tiimina ning saime selle võidu lõpuks kätte. 15:10. Aga eks ta võib-olla maitseski sellisel kujul paremini.
Kuigi see oli tähtis ja rõõmus õhtu, siis paratamatult oli endal sellest raske rõõmu tunda, kui ise mingit erilist panust ei andnud (mängisin mõned punktid kolmandas, aga võeti suht kohe välja - ei tea miks, neljandas olin lõpus paar punkti tagaliinis). Aga peamine oli, et klubi täitis eesmärgi ja treenerid, juhtkond kui ka sponsorid olid meiega rahul!
Comments
Post a Comment