Pannaxiakos - Thetis Voukas 1:3 (25:23 17:25 18:25 23:25)
Eelmisel laupäeva pidasime vaat et hooaja kõige olulisema mängu tabelis neljandal-viiendal kohal oleva Thetida vastu, keda me hooaja esimeses pooles kodus võitsime 3:2. Võidu korral oleksime ühe jalaga nelja parema seas, kaotuse korral lootused põhimõtteliselt kustuksid. Enne mängu oli enesetunne super ja mõtlesin, et tooge mulle kasvõi Vakifbank - ma lähen ikka täiega panema. Teadsin, kui oluline mäng on, aga mingisugust pinget peal ei olnud - pigem teadsin juba enne mängu, et täna tuleb hea päev. Ja esimene geim seda ka kinnitas - mängisime julgelt ja väga ühtselt. Mina ja Ellen võtsime rünnakukoormuse kanda, aga teised aitasid muudes elementides, et meil lihtsam oleks. Geim oli raske ja väga tasavägine, kuid suutsime paaripunktilist vahet hoida kuni lõpuni ning magusa 25:23 võidu vastaste kodusaalis saada. Statti vaadates oli meie vastuvõtt essas kohutav ehk 26%, aga suutsime sellest vastuvõtust välja võluda väga head 52% rünnakul + neli blokki, kaks ässa. Teises jäime juba alguses hätta ja vastased said kiiresti pika edumaa sisse. Eks nad panid teise käigu sisse ja meie võib-olla lasime jala natukene sirgemaks ning vastuvõtt oli jälle suht kehv. 17:25. Kolmas oli elulise tähtsusega, sest kui me selle oleks kaotanud, poleks meil enam lootust kolme punkti teenida. Thetida mängis jälle natukene paremini kui meie, kuid suutsime neil ilusti kannul püsida. Kuskil seisul 15:18 vms oli meie brasiillasest nurk Ellen eesliinis ning nad mängisid kombinatsiooni, nii et Ellen tuleb lööb nelja pealt lühikest palli. Ma ei mäleta kuhu see pall läks, aga Ellen maandus võrgus, katsus oma põlvi, tegi paar liigutus ja lihtsalt raputas trenksile pead, ei öelnud ühtegi sõna ning läks platsilt minema. Põlv oli teda juba viimased päevad kimbutanud, aga Santorini mängu mängis ta ilusti ära, aga ju siis peale seda rünnakut oli valu tugevam. Ta on peaaegu 30, küllap ta tunneb oma keha ja valupiire. Ühesõnaga - meile väga suur põnts, sest nüüd jäi põhimõtteliselt kogu rünnak minu õlule ja nii hea tiimi vastu mängida on raske. Eriti veel võita. Peale Elleni vigastust saime kolmanda kindlalt 18:25 tappa. Võiks arvata, et nüüd kui meil olid platsil mängijad, kes ei ole pmst terve hooaja mängida saanud, ootas meid ees korralik saun, siis noup - neljas geim oli üsna pingeline. Eriti lõpp. Proovisime seal igasuguseid imetrikke teha, et a la mina sidega eesliinis, siis lähen hoopis kahe pealt ründama jne ja tegelikult see toimis. Sain mingi miljon tõstet, aga ei pussutanud ja tegelikult isegi üllatavalt palju palle suutsin ära lüüa. Saime Thetidale lõpus veel täiesti kandadele astuda, aga siis tegime jälle mõne totaka servivea vms ja sinna see geimivõit ka läks - 23:25. Muidugi oli pettumus suur, sest ilma Ellenita nelja parema sekka pääsemine on võimatu ja tundus kuidagi ebaõiglane, et me teeme retsilt trenni ja nii palju vaeva on nähtud ja põhimõtteliselt see töö on kõik nüüd tühja läinud. Aga mis teha - see ongi sport! Endalt lõpuks kokku 24punkti(+15), 1 blokk, 51 tõstest õnnestus ära lüüa 23 (45%), aga eks ma olin täiesti tühi ka peale seda ja ma ei tea, kas ma viiendas oleksin enam jaksanud niimoodi edasi panna, aga ma tõesti üritasin kasvõi selle ühe punkti meile välja võidelda. Õnneks mulle eriti ei servita endiselt (8 vastuvõttu, 50%), nii et sellevõrra on elu natuke lihtsam. Peale mängu rääkisin natukene oma ägeda Kreeka agendi Vasilisega ja läksin tiimika Hara juurde, sest meil oli kaks vaba päeva ja sain Ateenas natukene turisti mängida!
Mäng järelvaadatav: https://youtu.be/xmr3NRf4Zsc
Comments
Post a Comment