Pannaxiakos - PAOK

Pannaxiakos - PAOK 3:2 (11:25 19:25 25:19 28:26 15:12)

Meie 2019.aasta viimane mäng oli 21.detsembril Thessalonikis tugeva PAOKi tiimi vastu. Sellest mängust sõltust, kes lõpetab hooaja esimese poole neljandal kohal. Enne mängu küsis treener väga kavalalt, et kas ma saan oma tagasilennu pileteid muuta, et ta lubas anda meile võidu korral aastavahetuse ka vabaks, nii et motti oli tüdrukutel piisavalt. Samas, just mõned tunnid enne mängu saime teada, et meie Peruu diagonaal Carla lahkub ning see jääb talle viimaseks mänguks meiega. Esimene geim oli väga raske. Kohutav. Lausa piinlik. Me ebaõnnestusime absoluutselt kõiges ja punkte saime põhimõtteliselt ainult vastaste vigadest. Jäime mingi 9:1 ja 16:7 ja 21:8 taha. Ma lõin vist kõik pallid blokki. Ühesõnaga - katastroof. Õnneks siit enam hullemaks minna ei saanud ja teises mängisime juba täitsa normaalset võrkpalli. Geimi keskpaigani püsisime neil kannul, aga lõpus vajusime ikka ära. Nagu teada on, et kolmandaid geime me mängime tihti suurepäraselt, nii et võtsime end kokku, saime enesekindlust ja võtsime julgelt selle kolmanda geimi ära. Nii mul kui ka Ellenil hakkasid rünnakud paremini nurgast maha jääma. Neljas oli vist mu jaoks senise hooaja kõige pingelisem geim, sest kaalul oli nii palju - pidime selle võitma, et mäng viiendasse geimi viia ja säilitada võimalus mänguvõiduks, mis tähendaks, et saaksime minna jõulupuhkusele heade emotsioonidega + oleksime neljandad + lisapäevad kodus. Poleks üldse tore olnud Eestisse sõita kaotusega, nii et see mäng on kogu aeg kuklas. Terve geim kulges punkt-punktis. Kumbki tiim teist eest ära ei lasknud. Tüdrukud pingutasid mõlemal poolel, nii et ma usun, et pealtvaatajatele oli see üsna nauditav vaatepilt. Geimi lõpp läks üsna teravaks - mõlemal tiimil oli mitu geimpalli, aga kuna mu pinge oli täiesti viimase vindi peal, siis ma seisu ei julgenud vaadata. Tean ainult seda, et 25:25 seisul lõin ässa, aga järgnevat geimpalli me siiski ei võitnud. Kuna kohtunikud ei olnud ka kõige kirkamad kriidid ja mõlemad tiimid tahtsid nii väga seda geimi võita, siis olid nii treenerid kui ka mängijad üsna närvis - vaieldi palju, näidati emotsioone, trenksid olid väga konkreetsed ja nõudlikud. Suutsime lõpuks selle ulmegeimi 28:26 võita. Viiendat alustasime meie paremini - saime 10:7 ette, aga olime väga ettevaatlikud, sest noh, naiste võrkpall... Meie rünnak toimis ja tüdrukud mängisid julgelt, nii et leidsime end 14:10 eduseisult. Siis lõid vastased maha. 14:11. Vastaste diagonaal, Sloveenia koondise teine diagonaal Erzen servimas. Ka suhteliselt noor mängija, käsi värises nagu haavaleht. Lõi selle planeeriva servi lihtsalt üle kolme meetri peale. Meie vastuvõtt - andsin palli ilusti keskele, aga natukene madal, nii et side hüpata ei saanud, aga ülevalt tõstmine poleks probleem olnud. Haral oli juhe nii koos, et lihtsalt söötis alt selle vastuvõtu antenni. Noh, mis siin ikka. Närvid püsti. Ikka juhtub. :D 14:12. Võtsime time-outi. Tagasi platsile tulles ütlesin meie diagole, et ta nii kardab servida, et tuleme ettepoole. Ja ops - serv keset võrku ja mäng oligi meie! Need emotsioonid olid ulme - peale viimast vilet mul käis lihtsalt mingi siuke judin üle keha, et korra oli siuke tunne nagu oleks purjus. LIHTSALT SUPER! Kõige magusam võit üldse selle tiimiga. Treenerid ja president ja mänedžerid ja tüdrukud olid kõik niiinii rõõmsad. Wow! Selliste hetkede ja võitude nimel seda sporti tehaksegi. Treener pidas väikse kõne kui uhke ta meie üle on ja kui palju me hooaja algusega võrreldes kasvanud ja arenenud oleme ning et kuna ta on sõnapidaja mees, siis saame aastavahetuse kodudes veeta. Jesss! Endal tuli ka lõpuks üllatavalt korralik punktisaldo kokku (24punkti, 2 ässa, 1 blokk). Pärast mängu käisime tiimiga veel söömas ja jalutasime natukene Thessaloniki peal ringi. Buss sõitis enamus tüdrukutega Ateenasse tagasi, aga mina jäin meie libero Gerogiaga Thessaloniksse, kellega meil oli koos väga tore õhtu. Hommikul viis president mind lennujaama, kust algas mu teekond koju! Minu jõulupuhkusest saab lugeda järgmisest postitusest ;)