Pannaxiakos - Aris

Pannaxiakos - Aris 0:3 (22:25 18:25 18:25)

Eile mängisime Thessaloniki tiimi Arisega. Mäng oli ülioluline, sest neil oli sarnaselt meile 2 võitu, 2 kaotust ning nad on samuti tiim, kes üritab nelja parema hulka pääseda. Kuna ilmselgelt koduseinte vahel peaks olema natukene lihtsam kui võõrsil, siis oli ülioluline, et saaksime sellest mängust mingisugused punktid tabelisse. Trenks küttis meid jälle enne mängu oma motivatsioonikõnega üles ja enesetunne oli ka väga mõnus - energiat ja tahtmist täis. Aga mida ei olnud, oli meie mäng... Aris läks juba kohe alguses 8:3 ette, järgmine seis oli juba 17:10 ja ega me neile järgi enam ei saanudki. Meie rünnak oli kohati tegelt isegi täitsa timm ja mu arust skoorisime normaalselt, aga sama tegi vastane ja meie kaitse-blokk ei töötanud absoluutselt. Nad oleksid nagu tühja võrgu pealt mänginud. Nende rünnakuprotsent heast vastuvõtust oli mängu lõpuks 73%, et siin pole nagu midagi öelda. Kusjuures geim lõppes seisuga 22:25, aga me tegime 5 serviviga, 3 vastuvõtuviga, 2 rünnakuviga + 3 korda lõime blokki ehk siis 10 otseviga, mis on ikka jõhkralt palju. Teises geimis ei saanud me kohe alguses servi kätte. Vahetasime liberot ja tõime teise nurga vastuvõtma, aga asi läks nii hulluks, et lõpuks oli libero see, kes oli vastuvõtult väljas ehk siis kaks nurka ja diago võtsid servi vastu. Meil ei õnnestunud absoluutselt mitte midagi ja mul hetkel pole aimugi kuidas me need kaheksateist punkti isegi kokku saime. Kolmandas tundus korra, et on veel lootust ja tüdrukud pingutasid ja lootsid ja tahtsid, aga no kui ikka ei ole su päev, siis ei ole. Meil lihtsalt ei õnnestunud mitte miski. Vastuvõtud üle võrgu, rünnakud ei jää maha, blokki pole, serv pussukas. Vastane mängis kindlalt ja ründas väga julgelt ning kuna me ei saanud enda asjadegagi hakkama, siis ei suutnud me vastast ka pidurdada. Kolmas geim ka kindel 18:25 ja kogu mäng 0:3. Nii freakin nõme tunne oli peksa saada kodupubliku ees, sest saal oli peaaegu täiesti täis. Ja ma tõesti ei oska öelda, miks me tappa saime. Ei saaks nagu kellelegi ette heita, et ei pingutanud vms. Lihtsalt oli kahvatu päev. Endal oli enesetunne tegelikult kogu mängu vältel super - tagareis ei andnud tunda, hüpe ja kiirus ja kõik olid nagu paigas. Küsisin tõstet palju, aga nad olid korraliku kahese müüri sinna nelja peale ette ehitanud, nii et pidi hoolikalt nuputama, et kuidas see pall maha saada. Essa geimi essas pooles õnnestus rünnak, aga edasi ma ei mäleta absull et ma oleks skoorinud, nii et ma olin väga üllatunud, kui nägin, et tõin lõpuks meie tiimi parimana 12 punkti. Teises geimis läks mul ilgelt nõmedalt parema käe pöial, nii et hüppelt serviga oli selleks õhtuks finito, aga no vast saab ruttu korda. Järgmine mäng on laupäeval Ateenas :)

Mäng järelvaadatav siin: https://www.youtube.com/watch?v=HUpGPsuIpv