Pannaxiakos - Olympiacos

Pannaxiakos - Olympiacos 2:3 (15:25 25:21 16:25 26:24 8:15)

Eelmisel laupäeval mängisime Kreeka liiga valitseja Olympiacose vastu. Nad on võitnud seitse aastat järjest ja ega sellelgi hooajal vähemaga ei lepita. Meiega mäng oli nende esimene mäng sellel hooajal kodusaalis ja ühtlasi eelmise aasta finaalikordus, nii et oodata oli palju rahvast ja Olympiacos tahtis kindlasti jõuvahekorrad juba hooaja alguses paika panna. Meil oli endiselt puudu põhilibero Eva ning Peruu diagonaal Carla oli küll terve nädala meiega trenni teinud, aga kuna tal oli 1,5aastane vigastuspaus, siis täiega ta veel ei hüppa ega ründa. Enne mängu pidas trenks riietusruumis megamotiveeriva ja emotsionaalse kõne ja küttis meid korralikult mängulainele. Aga essas geimis tegi Ateena klubi asjad kiirelt selgeks. Jäime kiirelt 8-3 ja 16-9 taha ja ega eriti mänguks ei läinudki. Kindel 25:15. Teises hakkas meil juba paremini minema, aga olime ikkagi kogu aeg tagaajaja rollis (12:16). Ma isegi ei mäleta, mis see murdepunkt oli, aga vaikselt hakkasime õnnestuma ja saime enesekindlust juurde ja õnnestuski geim endale napsata. Geimi lõpus sain mitu out of system palli, mille hanitasin või lõin taha ühe nurka, nii et rannavõrkpallist on midagi kasu ka olnud :D Kolmas nägi välja täpselt samasugune nagu esimene geim. Meil ei olnud vastuvõttu ega rünnakut ja vastased tümitasid meid korralikult. Neljandat geimi domineerisime meie. Meil oli normaalne vastuvõtt, hea blokk ja kaitse. Geimi keskel õnnestus mul teha üks pikem serviseeria ja saime isegi 16:11 ja 21:18 ette, aga siis lõi korraks mingi ebakindlus sisse ja lasime vastased aina lähemale. Geimi lõpp läks juba täitsa "nugadele", aga õnneks õnnestus 26:24 geim endale saada. Kusjuures, meie rünnak selles geimi oli ainult 24%. Kuna 2:2 Olympiacose kodusaalis on vist juba katastroof, siis olid seal mõned andunumad fännid juba väga häälekad ja kohtunikupukile ohtlikult lähedal. Aga otseselt keegi mingite tomatite või asjadega viskama ei hakanud nagu ma neid õudusjutte Kreekast kuulnud olen :D Viiendas üritasime kümne küünega Olympiacosest kinni hoida, aga nad panid hullu servi ja läksid oma teed. Lõpuks 15:8 ja kogu mäng 3:2 neile. Samas, ega keegi pettunud ei olnud ja pigem nähti neid geimivõite väga suurte õnnestumistena. Väärtuslik üks punkt napsatud tabelisse. Endal oli ka tegelikult süda päris rahul, sest õnnestus sellise hea tiimi vastu normaalne mäng teha (23 punkti, 2 ässa, 2 blokki). Ja vast tiim sai ka natukene eneseusku, et me võime siin kõikidele hambaid näidata ja mängida kui võrdne võrdsega.