TFOC - Sens

TFOC- Sens 3:0 (25:21 25:19 25:17)

Eelmisel laupäeval mängisime Sensi vastu nende kodusaalis. Oleme ennegi nendega paar korda mänginud ja alati võitnud, nii et ma ei näinud põhjust, miks seekord midagi teisiti peaks olema. Kuna oleme juba mitu kuud mänginud ainult Molteniga, siis see nädal Mikasale üle minnes oli alguses väga keeruline - rünnakul ei saanud pallile absull pihta ja vastuvõtuga probleeme polnud - seda lihtsalt polnud. Õnneks nüüd kaks viimast mängu on Mikasaga, saab koondiseks ehk tunnetuse kätte. Mängu alustasime hästi, julgelt lendasime peale ja omad asjad tulid kenasti välja. Geimi keskel tekkis korra (tavapärane) vastuvõtu kriis, aga siis tuli Polina Maddie asemel sisse, saime kuidagi selle servi vastu võetud ja mõõnast üle. Siis pani Krissu veel hullud neli ässa järjest ja ega pärast sealt teiselt poolt enam midagi vastu ei tulnud. Teises ei alustanud me nii hästi, soperdamist oli üle-üldiselt väga palju ja tegime siukseid rumalaid vigu, mida varem ette nii suurtes kogustes ei ole tulnud. Selline ebakindlus hakkas ka mängijatele ja hakati natuke ütlema ja teisi süüdistama. Ei saanud ise servi kätte ja palli maha, nii et mind võeti teise keskel välja. Õnneks peale seda saime üsna lihtsalt hakkama. Kolmas läks juba libedalt ja võit oli ainult vormistamise küsimus. Vastaste põhipommitaja oli ka seekord kuidagi kahvatu, nii et ega peale tema neil keegi tavaliselt ei sära. Kuna meil oli Pro Asse jõudmiseks vaja ainult kahte geimivõitu, siis võisime peale mängu endale võidutantsu lubada ja kuna Clamart kaotas Istresile 1:3 siis tähendas see ka seda et oleme Prantsusmaa esiliiga võitjad, aga ma ei tea - ma pole veel ühtegi suurt võitu nii kahvatult tähistanud. Ühe pildi tegime koos kaasa tulnud fännidega, kes olid megatublid ja valjuhäälsed. Nemad olid ka ainukesed, kes meie päeva natukene erilisemaks muutsid - tõid shampuse, mille me kõik koos ära jõime. See on mu esimene suur võit klubi eest mängides ja see ei tekitanud minus mingeid erilisi tundeid. Koondisega ei anna võrreldagi - 9.jaanuar on endiselt veel mu elu kõige lahedam päev siiani! Aga noh, üks mäng on veel pidada, vahet pole enam, mis see tulemus tuleb, aga tore oleks ikkagi Clamarti võita. Loodetavasti õnnestub karikas võita ja siis ehk on mingisugune võitja tunne ka! Seniks aga - trenni!