TFOC - St.Laurent du Var

TFOC - St.Laurent du VAR 3:1 (19:25 25:19 25:21 25:18)

Meie selleaastaseks viimaseks mänguks lendasime reede õhtul Luksemburgist Lõuna-Prantsusmaale Nice'i(Nizza), mis oli eelmisel aastal mu "kodulennujaam". Esimene geim oli meie poolt ikka väga kehv ja saime selle hooaja teise geimikaotuse, mis põhjustas megapaanika - nii mängijad kui ka trenks olid üsna kettas. Teine geim oligi seetõttu üsna närviline, sest ma usun, et me tegelikult tundsime kohustust võita, eriti seepärast, et kodus võitsime seda sama tiimi lebolt. Kohtunik pani ikka megalt pange ja ajas meid järjest

rohkem vihale, aga saime teise geimi ikka jõuga kätte. Kui üldiselt oleme me üsna rõõmsad ja jutukad pika vaheaja ajal, mis on pärast teist geimi, siis seekord olid kõik vait ja istusid kuskil omaette. Üritasin piffide tuju tiba tõsta ja julgustada, sest endal oli üsna okei tunne ja midagi hullu ju veel juhtunud ei olnud. Kolmandas olime ka pidevalt liidrirollis, aga geimi lõpus kaotasime mitu punkti järjest ja seis muutus jälle natukene pingelisemaks, sest me ei mänginud seekord nii kindlalt nagu tavaliselt. Vastane oli kaitses megatubli, vahel ajas lausa närvi, et teed mingi ulmelöögi ja nad ikka jäävad ette sinna kuidagi :D Neljandas olime juba selgemalt üle ja võitsime ka mängu. Nagu arvata oli, pärast mängu ei olnud need näolapid eriti rõõmsad, aga no sai jõuluvaheajale minna ikkagi kolme punktiga.  Esimese geimi keskel oli vastase tõste megapeal, blokeerisin, pall jäi maha, aga ma ei teagi, kas siis vastane hüppas alt läbi, igatahes järgmisel hetkel oli Eliise põrandal valudes - tal läks jälle hüpekas, aga seekord teine jalg. Loodame, et mitte eriti hullusti eelseisvat koondist silmas pidades. Ühesõnaga - väga palju draamat ühes õhtus.

Järgmisel hommikul viis Polina meid lennujaama, kust me lendasime Stockholmi kaudu Tallinna.

Minu lahe sõpa Greg, kes tegi meist eelmisel aastal St.Raphaelis pilti, oli ka mängu vaatama tulnud, nii et ma saan teile siin üle pika aja megaägedaid pilte näidata :)