4.päev
Ärkasime ja sõime hotellis rahulikult hommikusöögilauas kõhu täis. Tellisime takso, mis viis meid bussijaama. Ees ootas 8tunnine bussisõit Lõuna-Ukrainasse Musta mere äärde Odessasse. Odessa asutati 1794.aastal Katariina II käsul sõjasadamana ja see on siiani üks Musta mere kõige tähtsamaid sadamalinnu. Odessa on väga rahvusvaheline linn ning siin elab umbes miljon inimest. Odessa asus Vana-Kreeka ja Osmanite impeeriumi aladel, ka nimi "Odessa" tuleneb vana-kreeka linnast "Odessos", mis arvati paiknevat seal, aga tegelikult oli Odessos tänapäeva Varna Bulgaarias. Sõit oli pikk, aga õnneks buss mugav ja sai enamus ajast üksi istuda. Vahepeal tegime ka paar jäätisepeatust, sest miski muu eriti palavaga alla ei läinud. Enne reisi vaatasin ka lende Kiievist Odessasse ja ronge, aga rong sõitis üllataval kombel veel kauem kui buss ning lennufirmal, kes Odessasse lendas, pidid olema nõukaaegsed kolisevad lennukid, nii et see ei tundunud ka kõige ohutum variant (olgugi, et oleks põnev olnud vast sellise teist tüüpi lennukiga sõita). Õhtul kella 5-6 paiku jõudsimegi kohale ja jalutasime oma hotelli, mis oli väike, aga puhas ja armas. Esimesel õhtul käisime ühes Türgi restoranis söömas ja jalutasime kesklinna, kus oli parasjagu toimumas mingisugune muusikafestival, kus oli paar päeva tagasi esinenud ka Eesti-Ukraina bänd Svjata Vatra. Kohe ühe Odessa tähtsaima vaatamisväärsuse juurde, Potjomkini treppide kõrvale, oli püsti pandud lava ja sinna ette toolid, kus siis inimesed istusid, nautisid muusikat ja vaatasid päikeseloojangut. Hästi ägedad noored esinejad olid - lauldi, mängiti pilli, tehti remixe populaarsetest lauludest. Tagasiteel hotelli jalutasime imeilusast Odessa ooperimajast mööda, mis peaks olema Euroopa kõige ilusam. Kuna kell oli juba palju ja vässu peal, siis mingit suurt linna tiiru veel ei teinud, vaid läksime hotelli jalkat vaatama ja puhkama, et homseteks seiklusteks valmis olla :)
5.päev
Kuna pühapäeva hommikuks lubas natukene pilvisemat ilma, siis otsustasime minna vaatama Odessa ooperi- ja balletiteatrisse lastemuusikali "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi". Nende hooaeg oli just lõppemas ja õhtuseks etenduseks enam pileteid ei olnud, nii et siis küsisime lihtsalt kassast kõige odavamad piletid hommikuseks lastemuusikaliks, (paar-kolm eurot kahele inimesele ja jummalast normaalsed kohad lava lähedal), et näeksime teatrit seestpoolt ka. Rahvast oli üsna palju ja näitlejad toredad. Vaheajal jalutasime ooperimaja peal ringi ja tegime pilte. Tõesti muljetavaldav hoone. Teatrist väljudes oli ilm nii kuumaks läinud, mis tähendas ainult üht - randa minek. Otsustasime minna Lanžeroni randa, mis peaks olema üks suuremaid ja meile kõige lähemal. Sõitsime trammiga lõpp-peatusesse ja sealt tuli veel tükk maad jalutada ja treppidest alla minna, et rannani jõuda. Ilm oli ilus, nii et laenutasime mõne euro eest päevitustoolid ja vedelesime nagu õiged turistid. Päike võttis päris korralikult, nii et vees sai ka üsna palju aega veedetud. Lugesin raamatut, lahendasime ristsõnu, sõime jäätist, tegin nats kerelihastele trenni ka, et koondiseks päris lodev ei oleks. Kui kell hakkas juba 5-6 saama ja päike madalale laskuma, läksime hotelli tagasi. Puhkasime natukene ja läksime meie tänaval olevasse ühte toredasse liharestorani - ma võtsin veisesteigi, vanaema seašašlõki. Toit oli imehea, aga megasuured portsud, nii et me pärast ägisesime terve õhtu. Hotelli jõudes olime jälle laibad, nii et vajusime üsna ruttu ära.
6.päev
Esmaspäeval otsustasime minna Odessa kõige popimasse randa Arkaadiasse, mis asus meist 15-20 minuti trammisõidu kaugusel. Peatusesse jõudes hakkas täiega vihma sadama, nii et istusime natukene aega kuskil kohviku ees varjus, et päris läbimärjaks ei saaks. Kui vihm järgi jäi, hakkasime vaikselt ranna poole jalutama. Enne randa oli seal selline suur plats koos purskkaevudega, mille ümber olid kohvikud, restoranid, poekesed, jäätisekohad, lõbustuspark, veepark, baarid, klubid. Ideaalne koht kuhu tulla oma sõpradega. Alla randa jõudes olin ma isegi veits pettunud, sest see oli nii väiksel alal ja nii ülerahvastatud. Mööda rannaäärt olid beach clubid, kus olid basseinid ja baarid ja mõnusad voodid-toolid päevitamiseks, aga me ei näinud mõtet mitu korda rohkem maksta lihtsalt selleks, et saaks eraldatud alal olla. Tundus, et see Arkaadia oligi rohkem sellisele nooremale kontingendile, kes päeval tahaks tahaks basseinis pilte teha ja õhtul peole minna. Minu arust lastega peredele oli seal küll liiga vähe ruumi. Kuna olime juba sinna tulnud, siis panime ikkagi tagumikud maha, sest noh, päike on ju igas rannas samasugune. Veits päevitasime ja siis otsustasin, et ma tahaks minna SUP lauaga sõitma. Prantsusmaal korra proovisin ja see oli nii äge. Laenutasingi pooleks tunniks laua ja läksin merele. Üsna raske oli laua peal püsida, sest lained olid mu jaoks üsna suured ja sellele ei aidanud ka kaasa pidevalt mööda sõitvad jetid. Kui esimesel korral Prantsusmaal õnnestus mul lihtsalt vaikselt triivida, pikutada ja loodust nautida, ilma et ma vette kukuks, siis seekord tegin ma ikka mitu head plärtsatust. Tore oli ikka, aga päris niipalju ma seda ei nautinud kui esimene kord. Samas, mulle pakub see täiega huvi ja selle peal tehakse joogat ja erinevaid harjutusi, nii et mu arust on see ideaalne treeningvahend. Tagasiteel võtsin endale ühe mullivahvli Bounty ja maasikatega, mis oli nii hea. Isegi vanaemale meeldis väga! Õhtul läksime uuesti linna, et vaadata üle need kuulsad Potjomkini trepid. Trepp avati 1841. aastal selleks, et Odessa linnast, mis asub kõrgemal platool, saaks hõlpsamini allpool mere ääres asuvasse sadamasse. Algselt oli astmeid 200 ja treppide nimeks Primorski trepid. Kuna trepid olid tehtud liivakivist, siis peaaegu 100 aastat pärast nende avamist oli erosioon trepi hävitanud. 1933. aastal asendati liivakivi graniidi ja asfaltiga ning sadama laiendusega kadus 8 astet, nii et praegu ongi trepid 192 astmega. Trepi ülemises otsas on kohe Dude de Richelieu monument, kes oli Odessa esimene linnapea. See pronkskuju avati 1826.aastal ja oli ühtlasi kõige esimene monument Odessas. Treppide kõrvalt läheb tõstuk, millega me pärast väikest ringkäiku sadamas ülesse tulime. Päike oli juba loojunud ja oligi aeg koju minna.
7.päev
Nagu ikka, alustasime päeva rannaga. Ilm oli paljulubav, aga selleks ajaks, kui me randa jõudsime, oli juba üsna pilvine ja jahe. Mõned tunnid siiski vedelesime. Üritasin jälle natukene trenni teha ja ujuda pikemalt. Rannast tulles hakkas täiega padukat sadama, nii et läksime ühte mõnusasse restorani kuivama ja suppi ning pelmeene süüa. Keele viisid alla! Kuna üsna kõva tamp oli nädal aega peal olnud, siis võtsime viimased päevad natukene rahulikumalt. Õhtupoole läksime lihtsalt kesklinnas asuvale toredale Deribasivska jalakäijate tänavale, mis meenutas mulle natukene Jurmalat või Palangat - purskkaevud, tänavamuusikud, restoranid, suveniiripoed, kunstnikud. Minu imestuseks oli seal ka palju hobuseid ja ponisid, igasugused roosad sitsid-satsid küljes, ära värvitud või pügatud mingid tähekesed-südamekesed peale, et ainult see turist pappi köhiks. Rõve vaadata, mida raha nimel tehakse. Tänav ise oli nii mõnusa õhkkonnaga ja ma täiega nautisin. Kuna olime nii vässud, siis otsustasime, et tuleme homme, meie viimasel õhtul, uuesti tagasi.
8.päev
Ja oligi käes meie viimane täispäev Ukrainas. Hommikul randa - ilm oli võrratu. Kuna oli viimane õhtu, siis läksime kohe meie hotelli kõrval asuvale tuntud Privozi turule. Issand, kuidas ma armastan turgusid! Eriti kui seal on 3x odavam kui Eestis. See oli tohutusuur - riided, jalanõud, elektroonika, pesu, kotid, marjad, juust, liha, kala, maiustused. Me veetsime seal mitu toredat tundi. Mina sain endale kaks ägedat pluusi, pesu ja Liisule nunnu roosa seljakoti. Vanaemale ostsime kleidi, rahakoti ja Ukraina komme kaasa. Õhtul vaatasime veel mõned vaatamisväärsused üle - momument Apelsinile, Vorontšovi loss, linnavalitsuse uhke hoone, Istanbuli park, Shahsi palee. Monument Apelsinile kujutab apelsini, millest on tükk välja lõigatud. Katariina II pojal, Paul esimesel, ei olnud oma emaga eriti hea suhe ja kui ema suri, otsustas poeg kõike Katariina tehtud tööd hävitama hakata, sealhulgas peatas Odessa linna ja sadama arendamise, mis oleks tähendanud linna väljasuremist. Odessalased aga olid kavalad ja otsustasid keisri maitseelamusega ära osta - nad tõid lõunamaadest läbi Odessa sadama apelsine ja nendest 3000 paremat saadeti keisrile. Keisrile maitsesid apelsinid niiväga, et ta otsustas ikkagi edaspidi linna arengut toetada ja nii oligi linn päästetud. Vot, selline tore lugu. Jalutasime veel seal jalakäijate tänaval ja ostsime mõned suveniirid kaasa. Viimasel õhtul otsustasime õhtusöögiks võtta selle sama mullivahvli, seekord vanaemale ka ühe. Istusimegi ooperimaja juurde maha ja nautisime oma vahvleid ning Odessa õdusat õhtut. Magusast süda paha - jalutasime koju ja pakkisime asjad kokku, et varavalges Eesti poole teele asuda.
9.päev
Hommik oli kiire - hommikusöök ja takso viis meid Odessa lennujaama, kust läks Nordica otselend Tallinnasse. Lend oli selles suhtes huvitav, et meie lähedal istus üks vanem meesterahvas, kellel hakkas üsna halb ja talle tuli Tallinnas maandudes kiirabi järgi. Lennujaamast jalutasime Ülemistesse, kus kohtasin Lidos lambist Anu ja Kardot, tegin mõned poetiirud ja juba tuligi issi järgi ja läksime Viljandisse :)
6.päev
Esmaspäeval otsustasime minna Odessa kõige popimasse randa Arkaadiasse, mis asus meist 15-20 minuti trammisõidu kaugusel. Peatusesse jõudes hakkas täiega vihma sadama, nii et istusime natukene aega kuskil kohviku ees varjus, et päris läbimärjaks ei saaks. Kui vihm järgi jäi, hakkasime vaikselt ranna poole jalutama. Enne randa oli seal selline suur plats koos purskkaevudega, mille ümber olid kohvikud, restoranid, poekesed, jäätisekohad, lõbustuspark, veepark, baarid, klubid. Ideaalne koht kuhu tulla oma sõpradega. Alla randa jõudes olin ma isegi veits pettunud, sest see oli nii väiksel alal ja nii ülerahvastatud. Mööda rannaäärt olid beach clubid, kus olid basseinid ja baarid ja mõnusad voodid-toolid päevitamiseks, aga me ei näinud mõtet mitu korda rohkem maksta lihtsalt selleks, et saaks eraldatud alal olla. Tundus, et see Arkaadia oligi rohkem sellisele nooremale kontingendile, kes päeval tahaks tahaks basseinis pilte teha ja õhtul peole minna. Minu arust lastega peredele oli seal küll liiga vähe ruumi. Kuna olime juba sinna tulnud, siis panime ikkagi tagumikud maha, sest noh, päike on ju igas rannas samasugune. Veits päevitasime ja siis otsustasin, et ma tahaks minna SUP lauaga sõitma. Prantsusmaal korra proovisin ja see oli nii äge. Laenutasingi pooleks tunniks laua ja läksin merele. Üsna raske oli laua peal püsida, sest lained olid mu jaoks üsna suured ja sellele ei aidanud ka kaasa pidevalt mööda sõitvad jetid. Kui esimesel korral Prantsusmaal õnnestus mul lihtsalt vaikselt triivida, pikutada ja loodust nautida, ilma et ma vette kukuks, siis seekord tegin ma ikka mitu head plärtsatust. Tore oli ikka, aga päris niipalju ma seda ei nautinud kui esimene kord. Samas, mulle pakub see täiega huvi ja selle peal tehakse joogat ja erinevaid harjutusi, nii et mu arust on see ideaalne treeningvahend. Tagasiteel võtsin endale ühe mullivahvli Bounty ja maasikatega, mis oli nii hea. Isegi vanaemale meeldis väga! Õhtul läksime uuesti linna, et vaadata üle need kuulsad Potjomkini trepid. Trepp avati 1841. aastal selleks, et Odessa linnast, mis asub kõrgemal platool, saaks hõlpsamini allpool mere ääres asuvasse sadamasse. Algselt oli astmeid 200 ja treppide nimeks Primorski trepid. Kuna trepid olid tehtud liivakivist, siis peaaegu 100 aastat pärast nende avamist oli erosioon trepi hävitanud. 1933. aastal asendati liivakivi graniidi ja asfaltiga ning sadama laiendusega kadus 8 astet, nii et praegu ongi trepid 192 astmega. Trepi ülemises otsas on kohe Dude de Richelieu monument, kes oli Odessa esimene linnapea. See pronkskuju avati 1826.aastal ja oli ühtlasi kõige esimene monument Odessas. Treppide kõrvalt läheb tõstuk, millega me pärast väikest ringkäiku sadamas ülesse tulime. Päike oli juba loojunud ja oligi aeg koju minna.
7.päev
Nagu ikka, alustasime päeva rannaga. Ilm oli paljulubav, aga selleks ajaks, kui me randa jõudsime, oli juba üsna pilvine ja jahe. Mõned tunnid siiski vedelesime. Üritasin jälle natukene trenni teha ja ujuda pikemalt. Rannast tulles hakkas täiega padukat sadama, nii et läksime ühte mõnusasse restorani kuivama ja suppi ning pelmeene süüa. Keele viisid alla! Kuna üsna kõva tamp oli nädal aega peal olnud, siis võtsime viimased päevad natukene rahulikumalt. Õhtupoole läksime lihtsalt kesklinnas asuvale toredale Deribasivska jalakäijate tänavale, mis meenutas mulle natukene Jurmalat või Palangat - purskkaevud, tänavamuusikud, restoranid, suveniiripoed, kunstnikud. Minu imestuseks oli seal ka palju hobuseid ja ponisid, igasugused roosad sitsid-satsid küljes, ära värvitud või pügatud mingid tähekesed-südamekesed peale, et ainult see turist pappi köhiks. Rõve vaadata, mida raha nimel tehakse. Tänav ise oli nii mõnusa õhkkonnaga ja ma täiega nautisin. Kuna olime nii vässud, siis otsustasime, et tuleme homme, meie viimasel õhtul, uuesti tagasi.
8.päev
Ja oligi käes meie viimane täispäev Ukrainas. Hommikul randa - ilm oli võrratu. Kuna oli viimane õhtu, siis läksime kohe meie hotelli kõrval asuvale tuntud Privozi turule. Issand, kuidas ma armastan turgusid! Eriti kui seal on 3x odavam kui Eestis. See oli tohutusuur - riided, jalanõud, elektroonika, pesu, kotid, marjad, juust, liha, kala, maiustused. Me veetsime seal mitu toredat tundi. Mina sain endale kaks ägedat pluusi, pesu ja Liisule nunnu roosa seljakoti. Vanaemale ostsime kleidi, rahakoti ja Ukraina komme kaasa. Õhtul vaatasime veel mõned vaatamisväärsused üle - momument Apelsinile, Vorontšovi loss, linnavalitsuse uhke hoone, Istanbuli park, Shahsi palee. Monument Apelsinile kujutab apelsini, millest on tükk välja lõigatud. Katariina II pojal, Paul esimesel, ei olnud oma emaga eriti hea suhe ja kui ema suri, otsustas poeg kõike Katariina tehtud tööd hävitama hakata, sealhulgas peatas Odessa linna ja sadama arendamise, mis oleks tähendanud linna väljasuremist. Odessalased aga olid kavalad ja otsustasid keisri maitseelamusega ära osta - nad tõid lõunamaadest läbi Odessa sadama apelsine ja nendest 3000 paremat saadeti keisrile. Keisrile maitsesid apelsinid niiväga, et ta otsustas ikkagi edaspidi linna arengut toetada ja nii oligi linn päästetud. Vot, selline tore lugu. Jalutasime veel seal jalakäijate tänaval ja ostsime mõned suveniirid kaasa. Viimasel õhtul otsustasime õhtusöögiks võtta selle sama mullivahvli, seekord vanaemale ka ühe. Istusimegi ooperimaja juurde maha ja nautisime oma vahvleid ning Odessa õdusat õhtut. Magusast süda paha - jalutasime koju ja pakkisime asjad kokku, et varavalges Eesti poole teele asuda.
Hommik oli kiire - hommikusöök ja takso viis meid Odessa lennujaama, kust läks Nordica otselend Tallinnasse. Lend oli selles suhtes huvitav, et meie lähedal istus üks vanem meesterahvas, kellel hakkas üsna halb ja talle tuli Tallinnas maandudes kiirabi järgi. Lennujaamast jalutasime Ülemistesse, kus kohtasin Lidos lambist Anu ja Kardot, tegin mõned poetiirud ja juba tuligi issi järgi ja läksime Viljandisse :)
Unustasin kirjutada veel sellisest asjast, et Kiievis käisime me ka Tšernobõli tuumakatastroofi muuseumis. Näitus algas sellega, et alt fuajeest viis trepp esimesse saali, aga trepi kohale olid riputatud kõik u.40 linna/küla asulamärki, mis siis katastroofi tagajärjel välja surid - ühel pool märki oli asula nimi ja teisel pool oli see nimi mahatõmmatud. Näitus kulges nii nagu plahvatuski - mis toimus enne, kuidas ja kus toimus plahvatus, miks, kes oli vastutav, mis olid tagajärjed jne. Näitusesaali oli iga ekspositsiooni kohale kleebitud päästetöödel aidanute pildid ja kes oli juba meie seas lahkunud, selle pildi peal oli ka radioaktiivsuse märk. Mina sain asjast niimoodi aru, et katastroof juhtus, sest parasjagu katsetati, kuidas reaktorid töötaks, kui oleks nn avariiolukord, elekter läheks ära ehk turvasüsteemid oleks maas. Jahutuseks kasutatav vesi peaks ka siis ringlema, kuid veepump ei saanud ikkagi piisavalt võimsust. Seda katset tehti enne ka teiste reaktorite peal ja see ei olnud veel kordagi õnnestunud. Ka seekord läks kuumus ja rõhk liiga suureks ning toimus plahvatus, mis paiskas atmosfääri tohutul hulgal radioaktiivset ainet. NSV Liit üritas katastroofi maha vaikida, kuniks radioaktiivsus jõudis Rootsi ja mujale maailmasse ning sellest sai ülemaailmne uudis. Sajad tuhanded inimesed pidid tundidega oma kodudest lahkuma, kõik loomad jäeti maha. Mitmed jaamas töötanud vastutavad isikud pandi vangi, kuid nad korrutasid lõpuni, et nemad ei teinud midagi valesti. Muuseumis oligi tegelikult välja toodud, et kuigi Venemaa üritas jätta mulje nagu tegu oli inimliku veaga, oli tegelikult reaktor lihtsalt odavalt ja ebakvaliteetselt ehitatud. Mis mind kõige rohkem üllatas, oli see, et pärast katastroofi jätkasid teised reaktorid tööd ning tuumajaam suleti pidulikult alles 2000.aastal. Praegu elab nn. surnud tsoonis 300 inimest, kes keelduvad sealt lahkumast. Katastroofi paiga juurde tehakse kuskil 100€ eest turismiekskursioone ja kui ma kunagi peaks veel Ukrainasse sattuma, siis kindlasti ma sooviks seal ära käia, sest see teema on mulle alati huvi pakkunud. Praegu saadav kiiritusetoos oleks võrdne umbes tunniajase lennureisiga, nii et see ei oleks tervisele ohtlik.
Mõned huvitavad faktid veel meie reisist:
*Kiievi metroo hind oli 5grivnat(0,19€), tramm 3grivant(0,11€)
*Arsenalna peatus on maailma kõige sügavamal asuv metroopeatus(105m)
*väga palju McDonaldseid (ja stripiklubisid:D)
*proovisime nii Kiievi kotletti kui ka borši, vareenikuid, pelmeene, sõrnikuid
Üldiselt oli väga-väga sisutihe ja tore reis ning ma usun, et igaüks võiks Ukraina oma reisipäevikusse lisada! ;)
Comments
Post a Comment