Et ma lubasin siin põhjalikumalt ka oma suvest rääkida, siis ongi viimane aeg rääkida oma reisist Ukrainasse koos oma toreda vanaemaga. Mõte tuli üsna spontaanselt, leidsime megaodavad lennupiletid Kiievisse ja nii me juuni lõpus lennukile astusimegi. Meil kui eeskujulikel reisisellidel, oli kodutöö ikkagi korralikult tehtud ja kõik tähtsamad kohad ja vaatamisväärsused üles kirjutatud.
1.päev
Peatusime ühes hotellis üsna kesklinna lähedal, kus oli niiii hea hommikusöök. Parim osa oli see, et sulle tehti sinu soovide järgi omletti ja muna. Nämma! Kõhud täis, võtsimegi oma esimese reisupäeva ette. Sõitsime metrooga paar peatust ja jõudsime Kiievi ühe tähtsaima vaatamisväärsuse, Kuldse Värava, juurde.(Kuldse Värava metroopeatus peaks olema Kiievi kõige ilusam)Väidetavalt ehitas selle Jaroslav Tark umbes 1000 aastat tagasi. See oli üks kolmest sissepääsust linna. Värav on mitu korda hävinud ja siis uuesti üles ehitatud, kuid keegi tegelikult ei tea milline see Jaroslavi poolt ehitatud Kuldne Värav originaalis välja nägi. Väikese raha eest saab värava nn. sisse minna, kus saab siis näha rekonstrueerimise käigus leitud esemeid ja lihtsalt ronida kõrgele ja nautida vaadet Kiievile. Täitsa tipus on ka väike kabel. 1982. aastal taastas Nõukogude Liit värava täielikult ja sees on siis ka näha natukene sellist vanemat osa. Värava juurde on püstitatud Jaroslav Targa kuju. Kiirelt vaatasime üle ka Kiievi ooperimaja ja ühe raudteejaama. Sealt liikusime edasi mitme ilusa kiriku juurde ja ma juba etteruttavalt ütlen, et need kõik olid nii ilusad värvilised ja hästi põnev oli neid vaadata. Kõigepealt St.Sophia katedraal, mis asus siuksel suletud alal, koos kabelite, köögi, kellatorni, abihoonetega. Kirikus sees pilte ei tohtinud teha, aga ma paar tükki ikka sain. Ostsime kellatorni ka pileti ja hakkasime astuma. Vanaema tuli keskmise platvormini, ma ronisin ikka kõige kõrgemale. Sealt sai imeilusaid pilte ja juba paistiski sealt meie järgmine sihtkoht - ainulaadsete kuldsete kuplitega St.Mihhaili katedraal. Üleval kellatornis olles kohtasin juhuslikult ühte kohalikku, kes parasjagu rääkis ühele prantslasele Kiievist. Näitas, kus suunas on Tšernobõl ja kuidas kiievlastel pärast tuumakatastroofi vedas, sest tuul oli mitu päeva teisele poole ja puhus kiirguspilve linnast eemale. Ja kui ma õigesti aru sain, siis ta näitas ka Patoni silda, mis peaks olema maailma esimene täielikult keevitatud sild. Ühesõnaga - järgmiseks tegimegi tiiru ümber Püha Mihhaili kiriku ja vantsisime aina edasi. Järgmiseks peatuseks oli mäe otsas asuv Püha Andrivska kirik, kuhu meid kahjuks sisse ei lastud. Ma usun, et see oli minu terve reisi kõige lemmikum kirik. Kohe kiriku kõrval asus tänav, kus kunstnikud müüsid oma joonistusi. Kümned kunstnikud, sajad pildid. Silme eest läks kirjuks, ma poleks iial suutnud otsustada, millist võtta, millist jätta, sest need kõik olid nii ilusad. Kuna juba üsna pikk päev oli seljataga, siis tegime kiire lõuna - vanaema võttis borši ja mina seenesupi. Jalutasime mööda Kiievit, kuni jõudsime välja Kontraktova väljakuni, kust algas jalakäijate tänav täis erinevaid restosid ja kohvikuid. Jalutasime natukene seal ja tegelikult oligi paras aeg metrooga koju sõita ja järgmiseks päevaks välja puhata.
2.päev
Teist reisipäeva alustasime Kiievi Lavra ehk Koopakloostri külastusega. Lavra on suurel alal Dniepri jõe ääres paiknev kirikukompleks, kus asuvad siis katedraal, kellatorn, mitmed väiksemad kirikud, kabelid, kõrvalhooned, maa-alused hauakambrid. See kuulub UNESCO nimekirja, on valitud Ukraina 7 ime sekka ja seal on tänaseni üle 100 aktiivse mungaga klooster. Õigeusklikud tulevad sinna nn. palverännakule, sest see on üks esimesi õigeusu kloostreid. Seekord kellatorni ei roninud, aga katedraalis sees käisime küll. Me istusime üks tubli 15-20 minutit seal ja imetlesime kõike seda kulda ja karda. Usklikud võtsid seda väga tõsiselt ja suudlesid erinevaid ikoone, pilte, kujusid, kirste ning lugesid palveid nende juures. Maa-alustesse hauakambritesse pääses ainult kaetud pea ja seelikuga. Sissepääsu juures olid rätid, mida naised siis pidid kandma peas ja piha ümber. Ostsime küünla ja läksime koobastesse, kus olid mitmete pühakute hauakambrid. Koopad olid üsna ülerahvastatud ja kui sulle need hauad otseselt midagi ei tähenda või sa ei tea seal puhkavatest inimestest midagi, siis ega seal midagi erilist otseselt vaadata ei olnud. Aga tore muidugi et ära käisime! Hüppasime sisse veel paari väiksemasse kirikusse, mis kõik olid hästi armsad ja kenad ning liikusime edasi Kodumaa monumendi juurde. Rodina Mat/ Brežnevi tütar on 100meetri kõrgune naist kujutav monument, kelle ühes käes on mõõk ja teises käes kilp, millel on Nõukogude Liidu embleem. Kuju avati 1981.aastal tähistamaks Nõukogude Liidu võitu Natsi Saksamaa üle. Kuju ees on suur väljak, kus on mõned sõjamasinad, purskkaev, pingid. Äge kuju ja mulle eriti meeldib lugeda netist juurde nende kõigi vaatamisväärsuste kohta. Järgmiseks sihtpaigaks valisime Marinski palee, mille lasi kolmsada aastat tagasi ehitada Peeter I tütar Elizabeth, kes kahjuks enne palee avamist suri. Tänapäeval on see Ukraina presidendi residents Kiievis. Seal võetakse tähtsaid külalisi vastu ja peetakse tseremooniaid. Palee ees on suur park, kus ma sain sõbraks ühe toreda koeraga, kes meid üsna pika tee bussile saatis. Bussiga sõitsime Maidani ehk Iseseisvusväljaku juurde, kus oli igalpool märke neli aastat tagasi toimunud konfliktist valitsuse ja kodanike vahel - hukkunute pildid, sinna toodud lilled ja küünlad, monumendi jalamile oli tehtud väike näitus. Monumendi ees oli väljak, mis tundus olevat selline kohtumispaik. Kuna oli 28.juuni, Ukraina Konstitutsiooni päev, siis oli linnas rahvas palju ja Iseseisvusväljaku eest minev Kiievi peatänav, Khreshchatyk, autodele suletud. Peatänava ääres olid mitmed poed ja restoranid, inimesed korraldasid võistluseid ja loteriisid, laulsid, tantsisid, mängisid pilli. Me vaatasime ka ühe toreda tänavatantsu võistluse ära, mille võitis mingi 12-13 aastane kutt, kelle ma oleks ära röövinud, Eestisse kaasa võtnud ja endale jätnud. Mööda Khreshchatyki jalutades jõudsime must-go Bessaraabia turuni, kus oli kõike kalast lihani, pähklitest kommideni. Ostsime vaarikaid, mustikaid ja põldmarju ning läksime hotelli tuttu.
3.päev
Kolmas ehk meie viimane päev Kiievis. Võtsime ette pooletunnise bussireisi endise Ukraina presidendi Viktor Janukovitši luksuslikku residentsi, mis on nüüdseks muuseum. 2013.aasta lõpus lasi Janukovitš edasi lükata assotsiatsioonilepingu Euroopa Liidu ja Ukraina vahel ning otsustas hoopis tugevdada majanduslikke suhteid Venemaaga. Selle vastu hakkas protestima väike grupp tudengeid, kelle kallal politsei kasutas vägivalda. Sellest sai alguse üleriiklik rahvuslik liikumine. Tuhanded inimesed kogunesid Iseseisvusväljakule ja ei olnud sealt nõus lahkuma enne kui läbirääkimised ELiga jätkuvad, kinnipeetud meeleavaldajad lastakse vabaks ning president astuks tagasi. 2014. aasta veebruaris Janukovitš tagandati ja ta pages Venemaale. Temast jäigi maha Kiievi külje all asuv Mezhyhirya residents, mis on kõike muud kui tagasihoidlik. Suurel Dniepri jõe ääres paikneval maa-alal on kõik alates loomaaiast kuni lõpetades bowlingusaaliga. Suur lillede ja kujukeste ja purskkaevudega täidetud aed, väiksed teerajakesed, golfiväljak, lehmalaut, SPA, hobusetall, külalistemaja, kasvuhooned, viljapuuaiad, koertekennel, helikopteri maandumisplats, laev, kabel, kunstimuuseum, jõusaal - seal oli rohkem, kui üks tavainimene ette suudaks kujutada. Peamaja, mida kutsutakse Honkaks, on soomlaste ehitatud (projekteeritud?) suur puidust maja kuhu pääseb ainult ekskursiooniga. Ekskursioon algas Honka kõrvalolevast majast, kus koguneti bowlingusaali juures. Sealt liiguti edasi sellisesse mõnusasse klaaskatusega aatriumi, kus olid taimed ja papagoid ning läbi klaasi nägi tennisehalli. Edasi liikusime suurde tervisekompleksi, kus oli kõik alates arstikabinetist, soolakambrist, solaariumist, SPAst kuni suure jõusaalini, mille keskel oli poksiring. Lihtsalt vahid, suu ammuli ja mõtled, et kas päriselt ka keegi kasutas seda kõike. Ma isegi imestasin, et tal pallisaali ei olnud. Maa alt läks käik peamajja, kus üks ilus asjake ajas teist taga. Kinosaal, söögisaal, talveaed, suveaed, nõupidamiste ruum. See oli ilus ja hirmutav korraga. Kuidas ühel inimesel sai niipalju raha ja võimu olla, et ehitada kõik see? Ta eluruumid nägid välja tõesti nagu muuseum ja mitte hubane elu- või magamistuba. Vaade rõdult jõele ja aiale oli muidugi lummav. Ja ma vist ei pea mainima kui ekstravagantsed olid vannitoad. Ma oleks tahtnud, et mõni disainer, kes seda aitas ehitada, oleks mulle tuuri teinud ja räägiks, kuidas ta ühe või teise asja peale tuli ja kuidas see valmis ja palju maksis jne. Seda kõike oli niipalju, aga see oli nii äge! Ega seda enne ei kujutagi ette, kui käinud pole. Pärast ekskursiooni sõime lõunat ühes järvekese kõrval asuvas kohvikus ja tegime tervele alale tiiru peale. Külalistemaja oli ka hästi ilus maja metsa sees, oja kõrval. Sinna kahjuks sisse ei saanud minna. Loomaaed olid nagu miniloomaaed - sead, kitsed, jänesed, jaanalinnud, aga kõik elasid nii väikestes ja mustades puurides, et seal polnud nagu midagi vaadata. Minu lemmik oli kasvuhoone, kuhu ka kahjuks sisse ei pääsenud, aga läbi klaasi oli näha tohutupalju tomatitaimi. Sissepääsu juures asus veel maja, mille peale oli kirjutatud "Labor", nii et kurat teab, mida ta seal valmistati või katsetati. Ühesõnaga, päev oli pikk, taaskord palju jalutamist, aga ma tulin sealt alalt välja nii võimsa emotsiooniga. Palju jäi veel avastamata, aga see oli tõesti uskumatu koht!
Kuna see postitus on juba niigi superpikk, siis meie reisi teisest sihtkohast, Odessast, kirjutan teinekord! ;)
Comments
Post a Comment