Luksemburg

Pühapäeval, päev pärast esimest kodumängu, otsustasime ette võtta väikese autoreisi Strasbourgi ja seal lähedal asuvatesse väikestesse linnakestesse, kuid kuna ärasõidu ajaks oli külm, tuuline ja taevas kurjakuulutavalt hall, siis muutsime viimasel hetkel plaane ja läksime Luksemburgi kinno. Jõudsime üsna vara, nii et jalutasime natukene linna peal, tegime pilte, sõime tiramisut, käisime tiiru Luksemburgi ajaloomuuseumis, mis on 10tasandiline modernne uhke ehitis ja kus on siis väga põhjalikult selgitatud kuidas ja kes asutas Luksemburgi, kes seda vallutada on üritanud, mis raha on seal kasutusel olnud jne. Astusime ka sisse uhkesse Luksemburgi Jumalaema kirikusse, millest ma juba eelmistel kordadel palju pilte tegin. Kuna kinoni oli veel aega, siis külastasime ka linna katakombe, mis oma hiilgeaegadel olid 23km pikad ja mahutasid lisaks tuhandetele sõduritele ka töökodasid, kööke, tapamaju jne. Nüüdseks on sellest alles 17km kivisse raiutud tunneleid ja käike, mis asetsevad 40meetri kõrguse "kivimäe" sees erinevatel tasanditel. Koobaste sees oli palju erinevaid uuristusi, aknakesi, treppe, käike, avasid. Õues sadas juba üsna kõvasti selleks ajaks, nii et täitsa hubane oli meil seal mäe sees jalutada. Peale katakombide külastust kõndisime natukene veel linnas ja hakkasime kino poole sõitma. Jõudsime juba peaaegu kohale, kui tihe vihmasadu muutus üheks kõige hullemaks tormiks, mida meie kõigi silmad näinud olid. Hetkega olid teed üleujutatud, inimesed jooksid, megatuul, rääkimata sellest et autoakendest ei näinud midagi välja. Olukord oli juba niigi üsna ekstreemne, kuniks meie nina ees kukkus suur puu teele, kahe auto peale, nii et tee oli täiesti blokeeritud. Parkisin auto bussipeatusesse, panin ohutuled peale, et oodata kuni suurem maru üle läheb. Üsna pea avastasime, et meie tee parklast välja oli juba teise mahakukkunud puu tõttu blokeeritud. Läksin igaks juhuks kontrollisin, et kedagi autos ei oleks. Õnneks tundusid kõik autod tühjad olevat, aga katuses oli ikka täitsa korralik auk. Kõik see olukord oli lõpuks nii jabur, et me lihtsalt istusime seal autos ja ohhetasime ja naersime vaheldumisi. Kuna tee oli kinni ja ma selle 17aastat vana autoga ei julgenud üsna kõrgest tänavakivist üles sõita, siis mul oli võimalus a)sõita kõnniteel b)sõita ühesuunalisel teel vastassuunas. Valisin viimase, sest see tundus üsna kõrvaline tee olevat ja tegelikult mahtus seal kaks autot vabalt mööda. Parkisin auto keset parklat, kus mõni post ega puu talle peale ei saaks kukkuda ja läksime vaatama kinodesse jõudnud "Papilloni", mis räägib 100aastat tagasi Prantsusmaal süüdi mõistetud vangide teekonnast ja elust Prantsuse Guajaanas. Täitsa äge film oli, head näitlejad ka. Peale filmi oli ilm juba täitsa kena, nii et jõudsime ilusti turvaliselt koju :) 

 

 

  

  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vasakult - Maddie Palmer (USA, nurk), mina, Kristel, Madison Dennison (USA, tempo), Madisoni abikaasa Dustin