Hooaeg St.Raphaeliga lõppeski meil kahjuks poolfinaalis ära, kus saime ka teise mängu Beziersilt 3:0 peksa. Muidugi oli kahju, aga ma usun, et finaali jõudis tiim, kes oli tollel hetkel ikkagi parem. Ja kokkuvõtteks kroonitigi Beziersi pifid mai alguses Prantsusmaa meistriks.
Tegelikult käisid mul enne tähtsaid kohamänge ka emme ja Kadri külas. Empsiga käisime Marseilles, mis on nii tohutult ilus linn. Ma olin täiesti lummatud. Käisime ühe künka otsas asuval Jumalaema kirikus, kust avanes vaatamata udusele ja vihmasele ilmale, ilus vaade linnale. Tahtsime külastada Marseilles lähedal asuvat Chateau d'If-i, mis on siis saar, millel asub kindlus. Seal on filmitud ka "Krahv Monte Cristo", mis räägib siis ebaõiglaselt sinna saarel asuvasse vanglasse kinni pandud mehest, kes pääseb sealt põgenema ning hakkab oma reeturist sõpradele kätte maksma. Ma isegi olin näinud seda filmi. Ühesõnaga - sadamasse jõudes selgus, et kindlus on hetkel remondis ja sinna ei pääse. Valisime siis teise paaditripi, mis viis meid ühele (tegelikult kahele) teisele saarele, kus oli ka palju vanu ehitisi - mitme kindluse varemed, mahajäetud korterelamu, tenniseplatsid, spordiväljak, haigla, mitmed hüljatud elumajad. Mulle nii meeldivad sellised vanad hüljatud kohad, eriti kui nendesse saab sisse minna. Ronisin müüridel ja pidin igast aknast-uksest sisse vaatama, leidsin ühe mahajäetud, kinni taotud uste ja akendega maja, kõrgel kaljuserval, otse mere kohal, terrass ja rõdu, trepp mis viis otse vette - ma juba kujutasin vaimusilmas ette kuidas selle saab nii toredaks suvilaks teha ja terrassil hommikupannkooke süüa :)
Märtsi lõpus tuli mulle külla armas Kadri Puu, kellele ma püüdsin olla nii tubli võõrustaja kui vähegi võimalik. Käisime Niceis, Monacos, Cannes', lisaks avastasime Saint Raphaeli ja Frejusi. Ilmad olid juba ilusad, nii et sellel ajal kui mina trennis olin, käis Kadri linna peal ringi või võttis mu rõdul päikest, õhtuti tegime midagi koos. Pariis mängis Cannes'ga veerandfinaali, nii et käisime Liisi mängu ka vaatamas. Kadriga (loe: hobimodelliga) koos olles tuleb mul alati kaamera kaasa võtta, nii et pilte sai klõpsitud hoolega. Panen siia ka neid siis ohtralt.
Peale hooaja lõppu olin veel nädalakese St.Raphaelis. Üritasime tiimikatega niipalju aega koos veeta kui võimalik. Käisime Niceis shoppamas ja Kiesha sünnipäeva tähistamas, paadiga sõitmas, õhtusöökidel, pildistamas. Tundus et ma sain selle nädalaga nende inimestega rohkem lähedasemaks kui terve hooajaga Käisin meie kapteni Liesbeti sukeldumisinstruktorist kuti Diegoga sukeldumas Vahemeres. Ma enne seda olin käinud ainult kunagi Egiptuses snorgeldamas, aga see oli tegelikult köömes võrreldes õige sukeldumisega. Ma olin vee all alla poole tunni ja ma olin ülesse jõudes täiesti rampväsinud - nii palju peab mõtlema ja ennast kontrollima, hingamine on ka hoopis teistmoodi.. Mõned päevad puhkasin ja siis hakkasin ennast liigutama, et koondiseks kenasti vormis olla - tavapärastele jõuksitrennidele käisin ma oma kodu lähedal jooksmas. Tuli välja, et tegelikult kohe üle tee minu kodust algasid ägedad metsarajad, mis viisid lõpuks mereni välja. Avastamist oli niipalju, et ma aina jooksin ja jooksin ja aina mõtlesin, kui kuradi kahju on sellest kohast lahkuda. Olid veel viimased tiimimiitingud trenkside ja juhtkonnaga ja järjest tuli hakata armsaid inimesi koju saatma. Eks nii mõnigi poetas pisara ka, aga eks see on võrkpalluri elu paratamatus.
Eestisse jõudes võttis mind vastu külm, tuuline ja vihmane ilm, aga kodumaal on alati hea olla. Issi tuli lennujaama vastu ja viis mu Jürisse koondisetrenni, kus algaski mu tihe, ülilahe ja emotsiooniderohke koondisesuvi, millest teen ka kindlasti väikese postituse :)
Comments
Post a Comment