St.Raphael - Le Cannet 3:0 (25:17 25:22 25:20)
Võiks öelda, et siiani hooaja tähtsaim mäng - pinged olid ikkagi üsna üles krutitud ja ma ei hakka salgama, et kaotus oleks tähendanud kerget katastroofi. Veerandfinaalidest edasijõudmine oli ikkagi miinimum eesmärgiks ja keegi isegi ei tahtnud mõelda vastupidisele versioonile. Need paar päeva teise ja kolmanda veerandfinaali vahel olid rasked - kogu aeg oli siin kuklas väike mõte, mis kraapis ja koputas "Aga mis siis kui...?", trennid olid intensiivsed, suheldi ja naerdi vähem, tõsised koosolekud. Ma juba mõtlesin igasuguseid imemõtteid siin oma väikeses peakeses, aga lõpuks ma ikkagi suutsin ennast maha rahustada mõttega, et lõppude lõpuks on see ainult mäng ja päeva lõpuks ei sõltu sellest kellegi elu ega tervis. Mind ootaks koondis, kus ootavad juba uued tipud vallutamist ja elu läheks edasi. Enne mängu oli ikkagi ärevus sees, aga mul oli täielik usaldus oma tiimikaaslaste vastu ja ma teadsin, et kui keegi kukub, siis on seal alati teised abis teda püsti aitama. Ja õnneks mul oli õigus! Mäng oli tegelikult üsna pingeline, aga Giulio hoidis kõike kontrolli all. Isegi kui oli väiksemgi kahtlus, et võib mingi mõõn tulla, siis võeti kohe aeg või tehti vahetus, sest eksimisruumi siin mängus enam ei olnud. Lies ja Karo tegid taas suurepärast tööd rünnakul ja õnneks sai Le Cannet ka üsna kiiresti aru kes siin saalis peremees on ;) Kolm tublit geimi ja poolfinaali koht oligi meie! Peale mängu tundsin ma ainult rõõmu ja kergendust - nii tähtis verstapost sai ikkagi ületatud. Terve see laupäev oli üks suur mõnus rõõmupidu! Sponsorid ja publik ja abilised ja väiksed võrkpallitüdrukud - kõik juubeldasid koos meiega! Parim tunne on veel tegelikult järgmisel päeval, kui sul on vaba päev, väljas 25 kraadi, lähed ostad maasikaid ja saad lihtsalt oma rõdul päikse käes peesitada ja mammusid nautida :) Essa poolfinaali mängisime ka juba ära, sellest kirjutasin ka :)
Comments
Post a Comment