Neljapäeval, enne Cannes'i mängu, tuli lõpuks oodatud suur seltskond Eestist - issi, Marie, Marten, Kristel, taadi, onu Hannes, Silver, Ruudi. Viisin nad mereäärsesse restorani Kazaar sööma, kus me kord juba tiimiga käinud oleme. Ei tea kas kõhud olid nii tühjad, aga igatahes sööki kiideti taevani. Järgmisel hommikul tegime ühise hommikusöögi ja siis nad panid Monaco poole ajama - mina läksin trenni. Pärastlõunal liitusid meiega veel Viljar ja Marleen, ning õhtul viisin nad paljukiidetud kalarestorani. Laupäev oli mängupäev ja ühtlasi ka Eesti 100.sünnipäev - hommikusöök koos jälle, mina läksin trenni ja trenni lõpus tuli kõik see mees mu töökohta (loe: kodusaali) uudistama. Mängust ma juba rääkisin paar postitust tagasi.
Pühapäeva varahommikul hakkas reisiseltskond Alpide poole sõitma, et alustada oma suusapuhkust. Taadi ja onu Hannes jäid veel pooleks päevaks siia, et siis õhtul lennukile minna. Hannesel oli sünnipäev, nii et ma muretsesin oma lemmikpagarikojast ühe imemaitsva tordi, ajasime natukene juttu ja hakkasime Nice'i poole sõitma. Lennujaamas oli veel natukene aega, nii et võtsime seal veel ühed smuutid ning oligi aeg nad ära saata. Kahju, et aeg nii ruttu läks, aga peamine, et neile väga meeldis :)
Uus nädal hakkas suure üllatusega - lumi. Seda polnud siin nähtud vähemalt 3-4 aastat. Sadas terve päeva, aga õnneks maha midagi ei jäänud - ainult auto- ja majakatustele. Mõned lumepallid said siiski tiimikate poole teele pandud :D Teisipäev ja kolmapäev olid siin Saint-Raphaelis lörtsised, aga nii Nice'is kui kaugemal valitsesid Lõuna-Prantsusmaa kohta ikka ekstreemsed olud - lumetuisk, libedad teed, megaummikud. Pere pidi suusatamast tagasi jõudma kolmapäeva õhtuks, aga lõpuks jõudsid nad kella 2-3 vahel öösel, sest liiklus oli nii kinni. (Õnneks) oli nende 6:20 väljuma pidanud lend tühistatud ja saime veel natukene aega koos olla. Hommikul kell 8 ärgati suure kisaga üles ja avastati, et lend läheb kella 10 paiku, aga kuna oli nii kiire, siis ma sõitsin oma autoga Nice'i kaasa, et ajanappusel nende rendibuss tagastada teise terminali. Lennujaama jõudes olid Lufthansa lettide taga megad järjekorrad ja ei tea, kas lennule oleks jõudnudki, aga õnneks sai kogu seltskond minna Kopenhaageni kaudu mõned tunnid hiljem. Chillisimegi natukene veel lennujaamas, viimased kallid ja läinud nad olidki. Koju tagasi minnes oli tegelikult natukene kurb, et kedagi seal ees ootamas polnud enam, aga juba varsti on uusi külalisi oodata ;)
Sellel nädalavahetusel olid karikafinaalid, nii et liigamänge ei toimunud ja ka meile anti vabad päevad. Kuna lennupiletid kuskile Rooma või Pariisi olid juba liiga kallid, siis ma otsustasin, et ma leian siin endale tegevust, kuigi nagu vabad päevad ikka tähendas see seda, et sajab. Eile, laupäeval, põõnasin korralikult ja võtsin Julie kassi enda hoida jälle. Vaatasin TLÜ - TTÜ mängu ning pärastlõunal hakkasin sõitma Nice'i poole. Nimelt olin ma juba ammu FEI (Rahvusvaheline Ratsaspordi Liit) lehelt välja vaadanud, millal minu lähedal mõni takistussõidu võistlus toimub ja just sellel nädalavahetusel oligi siit minust 50km kaugusel Villeneuve-Loubetis võistlus. Ilm oli pilvine ja natukene sadas, aga ma ei tahtnud need kaks päeva toas ka passida. Läksingi kohale ja no niiiiiräige ratsutamise isu tuli peale. Võistlejaid ei olnud palju (võib-olla 30-40 startijat igas parkuuris), aga samas seltskond oli kirju - võistlejaid oli nii Iirimaalt, Rumeeniast, Itaaliast, Inglismaalt, Belgiast, Šveitsist, Ungarist, Portugalist, Iisraelist kui ka isegi Soomest. Sellist võistlusplatsi ma ei tea kas Eestis ongi - suur, erinevad väikesed "saarekesed" puudega, kus näiteks fotograafid said ennast peita, niipalju eriilmelisi takistusi jne.
Täna, pühapäeval, korraldasid mõned harrastusvõrkpallurid lõunasöögi, kuhu meie mänedžer Jaq mind ja Liesbeti kutsus. Palju oli isetehtud asju ja väärt delikatesse, (mida minusugune mats kahjuks hinnata ei osanud :D) - juustud, lihamäärded, marineeritud seened. Pearoaks oli mingisuguse metsiku kitse (mitte metskitse) liha punase veidi marinaadis - see maitses küll jube hästi. Lisaks veel mitu erinevat kooki. Veinid mulle ei maitse ja juustu ma söön ainult sulatatud kujul, aga täna ma proovisin mitut veini ja 5-6 erinevat juustu - no ei armunud ära. Ma arvan, et isegi juustusõbrast eestlasele võivad need juustud siin üsna tugeva maitsega olla, aga no lihtsalt tuleb leida see õige, sest valikut on küll siin lademetes.
Mis veel? Minu armas auto müüdi maha :( Täitsa kurb oli temast lahkuda, aga juba järgmisel päeval sain ma ühe uue nunnu Twingo asemele - valge ja manuaalkäigukastiga.
Käisin osteopaadi juures (maakeeli kondiväänaja vist?), sest mu vasakus jalas, kus oli hüpeka vigastus, on ikka mingi kala veel sees. Jala siseküljel on lihas megapinges ja ühel jalal on raske hüpata, st ei hüppa kõrgele ka. Kuna ilmselgelt vähendab see ka mu koosjalu hüppamist, siis saatis meie füsio Andrea mind spetsialisti juurde. Algul olin ma megapinges, sest ma kartsin, et ta teeb mulle kohe-kohe haiget, aga tegelikult tulin need raksud jube vaikselt ja pärast oli tõesti kuidagi vabam olla. Pani mulle teibi ka mille ma alles täna ära võtsin, aga homme tahab ta mind uuesti näha.
Neljapäeval oli suur käsipallimäng St.Raphaeli ja Pariisi vahel, kuhu peaaegu kogu meie tiim läks. Käsipallihall on kohe meie saali kõrval ja sinna mahub kuskil 5x rohkem inimesi (2000-2500), kui meie saali. Oodatult oli täismaja ja mäng tuline - 25:25 seisul ja 3 sekundit enne lõppu andis kohtunik vastastele karistusviske, mille nad realiseerisid ja lõpuks valus 25:26 kaotus. Rahvas oli tulivihane - ma usun, et need kohtunikud läksid ihukaitsjate saatel koju :D Kuna tegemist oli Prantsusmaa parimate tiimide kohtumisega, siis ettevalmistused olid suured - VIP alaks oli terve meie saal. Peale mängu suundusimegi sinna, kus ootas meid bänd, baar, suupisted ja kõige tipuks šokolaadifondüü (masin, kus soe vedel šokolaad voolab ülevalt alla ja saad sinna sisse kasta maasikaid, banaane, vahukomme). Jep, vast kujutate ette kuidas mu silmad särama läksid :D Minu pulmas või mõnel suurel juubelil on see raudpolt olemas!
Järgmine mäng Nancy vastu on ülioluline, et me oma neljanda koha ikka kätte saaks! Enne tuleb üks korralik trenninädal teha ja peaasi, et pliksid terved oleks! :)
Comments
Post a Comment