Ammu pole kirjutanud, et mis ma siin vabadel päevadel ja muul võrkpallist vabal ajal teinud olen.
Kõigepealt tahaks veits oma hüpekast rääkida - vigastusest möödus nädal tagasi kaks kuud ja kui ei teaks, siis ei saakski aru, et veel praktiliselt kuu aega tagasi ma veel ei hüpanud ega jooksnud. Jalg on superhästi paranenud ja ainukene jälg vigastusest on minu (veel) kehvake hüpe ja üks raksuv kont. Hüppeliigese tugi oli mu jaoks nii ebamugav ja pani põlve valutama, et ma loobusin sellest juba paar nädalat tagasi. Trenni teen ilma millegita, eelmise mängu mängisin tiimikalt saadud sellise natukese toetava sokiga, aga usun, et sellel nädalavahetusel pole seda ka enam vaja. Meid on see nädal tabanud siin korralik haiguste laine, vahepeal oli meid trennis ainult 8 tükki, aga mina olen õnneks haigustest puutumata jäänud. Vastupidi - mul on kogu aeg energiat nii ülearu, et mul on tunne, et ma peaks midagi lisaks tegema. Kuna hüpe ja kiirus ei ole veel päris see, siis ma olengi nüüd jõusaalis rassinud rohkem, et o-m-e-t-i saaks jälle õige vormi tagasi.
Jaanuari lõpus käis mu gümnaasiumiaegne jalgratturist klassivend Greg Monacos laagris ja kui mõni tuttav juba siia nii lähedale oli tulnud, siis ei saanud juhust kasutamata jätta. Saimegi ühel kolmapäeva lõunal paariks tunniks kokku - väike kook ja rääkisime juttu, tegime pilte ja juba panigi ta oma ratta seljas jälle minema.
Veebruari alguses oli meil vaba nädalavahetus. Otsustasin lõpuks sõita meie ammustele peretuttavatele Nelele ja tema perele külla. Nad elavad Nimes' - St. Raphaelist 2,5h sõitu mööda kiirteed. Laupäeva hommikul hakkasingi vaikselt kodust sõitma - Prantsusmaa on ikka nii ilus. Eriti meeldivad mulle mäed, kaugustes tunduvad nad sellised sarnased ja suured, aga tegelikult on kõik nii erinevad - kõrgus, värvus, materjal, taimestik, mõne tipus näeb lund ka. Lõpuks jõudsingi väiksesse külla nimega Clarensac ja ees ootas terve nädalavahetus täis eesti keelt ja armsaid inimesi. Laupäeval käisimegi Nimes' jalutamas. Mulle väga meeldis, ilus linn, kus tundub niipalju teha ja näha olevat. Nägin härjavõitlusareeni, kus siiamaani toimuvad härjavõitlused. Ehk kunagi õnnestub seda seest ka näha. Õhtu veetsin Lily, Marleeni ja üliarmsa retriiveri Hermesiga mängides. Pühapäeva hommikuks valmistas noorperenaine Marleen mulle hommikusöögiks kena praemuna ja ühe suure pannkoogi. Käisime veel ühes ilusas pargis ja pärast veel väike tiir plikside ja kutsuga ning oligi aeg kodu poole tagasi hakata sõitma. Need kaks päeva lendasid mühinal, aga mul oli lihtsalt nii tore! Loodetavasti saavad nad tulla märtsi algul mu mängule Beziersi :)
Nädalakese oli mul külas mu õde Merili. Mu graafik oli tihe, nii et ta pidi tihti üksi seiklema, aga nagu ma aru sain, siis ta oli rohkem kui rahul - jalutas linnas ja mere ääres, käis poodides, avastas linna, tegi pilte. Neljapäeval ja reedel oli ta endale välja otsinud tantsutrennid Frejusis, millest on tal üdini positiivsed eotsioonid. Kahel õhtul käisime väljas söömas, laupäeval oli mul mäng. Meie üheks sponsoriks on Kuuba ööklubi El Camino, kuhu terve tiim koos stafiga peale võitu kutsuti. Võtsin Liisu ka kaasa ja saime seal koos mu tiimiga tantsu lüüa. Pühapäeva hommikul tegin laari pannkooke, käisin korra meres ka jalgade taastuseks. Usun, et preili jäi oma kiire lõunamaareisiga rahule :)
Eile, sõbrapäeval, käisime koos trenksidega peale trenni pitsat söömas. Kuna meil on nii mõnigi itaallane siin tiimis, siis viidi meid õigesse itaalia pitsa kohta ja ühtegi halba sõna pole mul küll öelda!
Ilmad on nii ja naa - päikese käes on väga soe, aga praegu on tihti pilvine ja hommikuti päris külm. Veebruar pidi siin kõige külmem kuu olema, aga 13 kraadi on eestlase jaoks ikka "talve" kohta naeruväärselt soe.
Comments
Post a Comment