St.Raphael - Mulhouse

St.Raphael - Mulhouse 1:3 (13:25 30:28 23:25 23:25)

Kodumäng eelmise aasta meistri Mulhouse vastu, hetkel tabelis kolmandad. Sügisel mängisime nende kodusaalis ja saime üsna kindla 0:3 kaotuse, lisaks veel karika veerandfinaal jaanuari alguses, kuhu mina kaasa ei sõitnud hüpeka tõttu. Mängu alustasid nurkadena Julie ja Lies. Saalis oli palju rahvast, trummid, fännid, pasunad, super õhkkond, aga meie mäng nii närviline ja konarlik - pallid kukkusid kahe vahele, sundimata vead jne. Ei olnud üldse tore seda kõrvalt jälgida ja usun, et publikul ka mitte. Kuna olime juba üsna suures kaotusseisus, siis geimi teises pooles pani trenks mu sisse ja läksin julgelt mängima - lõin kõiki palle, vastuvõtud ka okeid, blokis käed vahel, nii et teenisin endale teiseks geimiks koha põhis. Mängupilt oli juba parem ja võitlesime tublilt. Serviga võeti mind kohe ette, aga sain paremini hakkama kui arvasin. Peale vigastust on iga mänguminut minu jaoks puhas nauding ja rõõm, nii et ma olen platsil üsna pingevaba ja ei põe kui mingi ämbri maha panen. Geimi lõpus läks asi tuliseks - punkt-punktis kinni, naised võitlesid nii mis kole, peaaegu iga teise punkti järel vaieldi kohtunikuga ja üksteisega. Mõlemal tiimil oli mitu geimpalli, aga kumbki ei andnud võitu lihtsalt ära teisele. Seisul 28:28 panin blokiga vastaste tempsi ühe jala kinni. Hullult vaieldi, et oli out, aga pall kukkus alumise kohtuniku nina alla täpselt piiri peale, nii et punkt ikkagi meile. Piltidelt näha, et mul vaevu lähevad käed üle võrgu, aga noh, vahel leiab pime kana ka tera. Viimase palli lõi Mulhousei outi ja viigistasime 1:1. Kolmanda alguses sain veel ühe bloki ja mängisime kui võrdne võrdsega ja juba täitsa mõnus emotsioon oli üleval, aga sealt seisult 23:23 näitab vastane paremat kvaliteeti ja võtab need otsustavad punktid endale. Neljandas olime tagaajaja rollis ja saime veel lõpus väga tublilt järgi, aga taas jälle paar omaviga (serv võrku, rünnakud outi) ja sinna see läks. Olime nii lähedal, aga vast parem tiim ikkagi võitis. Mina pead norgu ei lase, pigem ei jõua seda laupäevast mängu juba ära oodata. Sain üle kahe kuu lõpuks peaaegu terve mängu mängida, nii et motivatsiooni paremaks saada on nii et tapab. Peab jõuksis veits vatti andma, sest jalad on jube aeglased ja no põrget pole üldse, trennis ka raske vahel. Üle pika aja oli meil kaks vaba päev, veetsin need eestlaste seltsis - katsun neljapäeval-reedel sellest ka kirjutada :) Seniks aga tsauka!