St.Raphael - Cannes

St.Raphael - Cannes 2:3 (21:25 20:25 27:25 25:15 13:15)

Suur mäng teisel kohal paikneva Cannes' vastu. Juba oli teada, et sellest tuleb suur võrkpallipidu koos täismajaga. Minu jaoks oli see mäng eriti märgilise tähendusega - 24.veebruar ehk Eesti 100 sünnipäev, mu pere ja agendid vaatamas, nii et polnud midagi imestada, et enne mängu ma olin ikka väga närvis ja teada on, et ma pole platsil eriti hea pingetaluvusega. Muidugi oli eelmisest suurepärasest mängust Venelles'ga enesekindlust, aga see kadus üsna ruttu. Alustuseks vastuvõtt - see on olnud mul peale vigastust üks stabiilsemaid elemente, aga Cannes' mängus väristasin kätt nii kuis jaksasin. Teadsin et mind võetakse ette ja kuidagi ei olnud seda head tunnet. Rünnakutel ka väristasin ja toppisin palli lihtsalt teisele poole üle, et jumala eest mingit viga ei teeks. Õnneks kaitse ja julgestamine oli okei, samas serv jälle liiga lebo. Esimesed kaks geimi mängisime tublilt, aga vastane oli ikkagi kindlam. Vastaste libero pani hullu, et me vahel lihtsalt laiutasime käsi, kui ta mingi tugeva löögi jälle kuskilt ulmemoodi üles tõi - respect! Pikal vaheajal ütleski peatreener, et kui me serviga suruma ei hakka, siis tuleb kiire "one hour with shower", sest sellel tiimil on ikka väga kobedad ründajad ja kui serv käes, siis teevad mis tahavad. Kolmandas hakkasime hambaid näitama ja geimilõpp kujunes eriti pingeliseks - nimelt seisul 22:21 tegi kohtunik ühe vaieldava otsuse meie kahjuks ja Giuliol viskas kopsu üle maksa ning sai punase kaardi, mis tähendas ka punkti vastasele. 22:22. Mõlemal tiimil oli kasutada geimpall (Cannesil ka matšpall), aga õnneks kinkisid nad meile mõned punktid rünnakuvigade näol ja neljas geim ootas ees. Kolmanda keskel hakkas mu enda mäng juba tiba paremini välja tulema, aga mind vahetati Liesbeti vastu välja ja ausalt öeldes olen ma parema meelega pingil, kui seda head tunnet ikka kohe üldse ei ole. Neljandas panime gaasi aina juurde ja kindel 25:15 meile. Ees ootas viies geim - alustasime tublilt ja meil oli kasutada eduseis 13:11. Lõime korra blokki ja auti, äss, vastaste edukad rünnakud ja nii see 13:15 kahjuks tablool oli. Ühest küljest tore, et see 1 punktki tugeva vastase kätte saadud (0:3 oli ka ikkagi väga lähedal), teisest küljest oli see võit nii käega katsutav, et natukene ikka kripeldab. Õnneks üldine meeleolu oli ikkagi hea ja kõik need 500 inimest saalis toetasid ja olid meie üle uhked, sest mängu oli rohkem kui raha eest. Ma ise tegelikult olin ju täielik pussukas, aga siiski tulid paljud ütlema, et ma tubli või nende lemmikmängija vms ja küsiti pilti-autogrammi. Lisaks olid veel tribüünil 10 sinisärkides fänni, kes elasid täiest jõust kaasa ja näha oli, et nad said siit vinge emotsiooni, nii et mängu taga leinata polnud mõtet. 

Teen veel eraldi postituse ka sellest toredast nädalast, kus pere siin oli :)