St. Raphaeli tagasi tulles ootas mind kohe järgmisel päeval Andrea, kes ütles, et hüpekas on heas seisus. Olin iga päev korralikult harjutusi teinud kodus olles, jääd pannud ja ettevaatlik olnud, nii et sain käia juba normaalselt. Valu polnud peaaegu enam üldse, nii et kui ma ennast hetkeks unustasin, siis ma tegin vahepeal jooksusamme või hüppasin kuskilt üle vms.
Aastavahetuse veetsime tiimikatega meie diago Karolina juures. Ettevalmistused olid korralikud - snäkid, shampus, Lies ja ta kutt Diego olid pearoaks teinud kala, kartulid, seened, kartulipuder, Julie magustoiduks Oreo tiramisu. Võtsin oma kaamera ka üle pika aja kapist välja, nii et sai korralikult pliksid (ja nende kutid) üles pildistatud. 2018 tuli rahulikult - läksime rõdule, nägime mõnda üksikut raketti, lõime klaasid kokku ja tuppa tagasi sööma ja mänge mängima :D Tegime ka video, kus palusin neil öelda eesti keeles "Head uut aastat", mis tuli üllatavalt hästi välja. Tegin mõned kõned perele ja sõpradele Eestisse ka. Ma ei arva, et aastavahetus mingi eriliselt suur sündmus on, nii et ma plaanisingi lihtsalt seltskondlik olla ja 1-2 paiku tuttu minna, aga meil oli nii tore, et ma sain ikka mitu tundi hiljem magama.
Meil olid trennid nii 31. detsembril kui ka 1.jaanuaril, sest tiim sõitis juba teisel Mulhouse'i, et mängida karika veerandfinaal. Julie jättis mulle oma kiisupoja Abu, kelle eest ma siis kolm päeva hoolt sain kanda. Meil oli koos väga lõbus, aga ma käisin iga päev füsio juures ja trennis ja olin kodust nii palju ära, ei jõudnud kõike ta energiat ära kulutada.
Mäng Mulhouse'i vastu oli nii tasavägine. Kõik geimid minimaalse vahega (26:24, 25:23 jne). Kolmas õnnestus meil võita, aga kahjuks ikkagi 1:3 seekord. Vastased tegid veel sellise alatu triki, et ei öelnud meile kuni mängupäeva hommikuni, et mängime Mikasaga. Eelmise aasta prantsuse meister siis selline... Niigi oli neil kodusaali eelis.
Kuna Pariis (loe: Liis) mängisid karikat lõunas Le Cannet' vastu siis sõitsingi see 40 minutit sinna nende mängu vaatama. Essa võitis Pariis kindlalt, aga teised kolm läksid kodutiimile. Nii mitmed fännid tulid küsima, et kuidas mu jalg on jne, et armas, et niimoodi ära tuntakse. Pärast käisin veel koos Liisi tiimiga pitsat söömas ja sõitsingi koju tagasi.
Kuna meie füsio Andrea oli puhkusel, siis käisin selle nädala käsipalli tiimi füsio Micka juures. Tegin iga päev megalt harjutusi ja vaikselt hakkasin hüppama, basseinis jooksin ka. Et ta prognoosid olid küll head ning iga päevaga oli areng märgatav. Vaikselt hakkasin pallitrennides ka jalad maas tööd tegema - tõsted, vastuvõtt, servid.
Ilmad on olnud hullud - megatuuline ja vahepeal sadas 24h järjest, kõik põllud on üleujutatud, merel suured lained, eile oli äikesetorm, saalist läks elekter ära ja pidime trenni pooleli jätma. Meil kodu juures oli üks hästi ilus suur puu, mis tuulele alla vandus, nii et meie naaberhotelli värav, aed ja sildid on täiesti lömastatud.
Laupäeval oli siis see kaua oodatud oluline mäng Pariisi vastu, kus ma oleks nii väga tahtnud mängida. Pariis siuke paras pähkel vastane pluss Liisi vastu alati tore mängida. Eriti kodusaalis. Kuna meie statistik Alessandro peab tegema korraga kahte statistikat, siis küsisin stafilt, et kuidas ma aidata saaksin. Algul taheti mulle anda raadio millega Giulio ja statistik ühendust hoiavad, aga nad kasutasid seekord ipadi, nii et mulle jäi ülesadeks teha LNV lehele statistikat. Algus oli ikka täiesti metsas - vale inimene servis, vale skoor jne. Ma olin nii segaduses, aga õnneks iga pallivahetusega sai asi selgemaks ja mulle hakkas täiega meeldima. Mängust siis - algus oli ikka üsna nutune. Jäime kohe 6-7 punktiga taha ja ei saanud absull enda mängu käima. Õnneks siis hakkas jälle vaikselt ülesmäge minema ja geimi keskpaigaks saime viigistatud. Geimi lõpp kulges punkt-punktis, aga üle noatera suutsime ikkagi võita. Teises haarasime meie initsatiivi ja olimegi seal 3-4 punktiga ees, aga nagu naiste võrkpallis ikka, tore edu võib hetkega muutuda kaotusseisuks ja nii ka läks. Lõpuks oli Pariisil juba üsna turvaline vahe sees ja 1:1. Kolmandas töötas meie rünnak korralikult, olime 23:17 ees, aga lõpus lasime järgi liiga palju (24:22), aga saime selle teise geimivõidu kätte. Neljandas hakkas paugutama Pariisi diago, kes esimesed kaks geimi oli ikka väga kahvatu. Ungarlasest nurgad tegid ka oma ära ja vaikselt see viies geim kohale hiiliski. Oii, kus selles läks andmiseks. Kohtunik sai ikka korralikult pragada mõlemalt tiimilt. Seal oli ikka üsna mitu kaheldavat palli, mis õnneks vilistati meie kasuks. 14:14 - vastaste diago lööb maha. 14:15 - diago lööb auti. 15:15 - vastaste nurk Liliom toob punkti. 15:16 - sama mängija teeb rünnakuvea. Lõpuks littis Karolina ühe pika pallivahetuse palli täiega põrandale ja vastaste nurk lõi matšpalli auti ja raske 3:2 võit oligi meie! Jumal tänatud! Meile oli hädasti vaja seda võitu ja punkte. Võidu üle muidugi hea meel, aga ilus see mäng küll ei olnud. Mõlema tiimi poolt. Esikolme tiimi vastu sellise vigade arvuga ei saa kuidagi.
Pärast mängu läksin Pariisi tiimiga veel sööma ja oligi aeg Liisile kallid-musid teha ja ta tagasi koju saata. Ei teagi nüüd millal jälle näeb, aga ma loodan, et saame nad play-offis vastu.
See nädal läksin nn. ametlikult meie kliinikusse (CERS) patsiendiks. Iga päev 3-4 tundi olen seal - harjutused, cardio, bassein, massaaž. Täna tegin juba hüppeid nii kõrgele kui jaksasin ja jooksin AlterG peal. LÕPUKS SAI JOOSTA! Ma kuulutasin kõigile seda. Ei jõudnud ära oodata seda päeva. Kuu sai täis ka vigastusest, nii et nüüd annamegi natukene rohkem vatti sellele vasakule jalale. Trennis hüpata veel ei lubata, ehk järgmisest nädalast saab. Reedel on meil mäng Quimperi vastu võõrsil, aga sinna mind kaasa veel ei võeta. No mul väike lootus oli, aga mängida ma tõenäoliselt poleks saanud ikkagi, et on parem kui see pikk reis praegu vahele jääb ja saan siin Andreaga terve nädala töötada.
Üritan teha mingi suure kokkuvõtva postituse oma tervest eelmisest aastast, et siis kunagi oleks tore lugeda :) Seniks aga - tsauka!
Mäng Mulhouse'i vastu oli nii tasavägine. Kõik geimid minimaalse vahega (26:24, 25:23 jne). Kolmas õnnestus meil võita, aga kahjuks ikkagi 1:3 seekord. Vastased tegid veel sellise alatu triki, et ei öelnud meile kuni mängupäeva hommikuni, et mängime Mikasaga. Eelmise aasta prantsuse meister siis selline... Niigi oli neil kodusaali eelis.
Kuna Pariis (loe: Liis) mängisid karikat lõunas Le Cannet' vastu siis sõitsingi see 40 minutit sinna nende mängu vaatama. Essa võitis Pariis kindlalt, aga teised kolm läksid kodutiimile. Nii mitmed fännid tulid küsima, et kuidas mu jalg on jne, et armas, et niimoodi ära tuntakse. Pärast käisin veel koos Liisi tiimiga pitsat söömas ja sõitsingi koju tagasi.
Kuna meie füsio Andrea oli puhkusel, siis käisin selle nädala käsipalli tiimi füsio Micka juures. Tegin iga päev megalt harjutusi ja vaikselt hakkasin hüppama, basseinis jooksin ka. Et ta prognoosid olid küll head ning iga päevaga oli areng märgatav. Vaikselt hakkasin pallitrennides ka jalad maas tööd tegema - tõsted, vastuvõtt, servid.
Ilmad on olnud hullud - megatuuline ja vahepeal sadas 24h järjest, kõik põllud on üleujutatud, merel suured lained, eile oli äikesetorm, saalist läks elekter ära ja pidime trenni pooleli jätma. Meil kodu juures oli üks hästi ilus suur puu, mis tuulele alla vandus, nii et meie naaberhotelli värav, aed ja sildid on täiesti lömastatud.
Laupäeval oli siis see kaua oodatud oluline mäng Pariisi vastu, kus ma oleks nii väga tahtnud mängida. Pariis siuke paras pähkel vastane pluss Liisi vastu alati tore mängida. Eriti kodusaalis. Kuna meie statistik Alessandro peab tegema korraga kahte statistikat, siis küsisin stafilt, et kuidas ma aidata saaksin. Algul taheti mulle anda raadio millega Giulio ja statistik ühendust hoiavad, aga nad kasutasid seekord ipadi, nii et mulle jäi ülesadeks teha LNV lehele statistikat. Algus oli ikka täiesti metsas - vale inimene servis, vale skoor jne. Ma olin nii segaduses, aga õnneks iga pallivahetusega sai asi selgemaks ja mulle hakkas täiega meeldima. Mängust siis - algus oli ikka üsna nutune. Jäime kohe 6-7 punktiga taha ja ei saanud absull enda mängu käima. Õnneks siis hakkas jälle vaikselt ülesmäge minema ja geimi keskpaigaks saime viigistatud. Geimi lõpp kulges punkt-punktis, aga üle noatera suutsime ikkagi võita. Teises haarasime meie initsatiivi ja olimegi seal 3-4 punktiga ees, aga nagu naiste võrkpallis ikka, tore edu võib hetkega muutuda kaotusseisuks ja nii ka läks. Lõpuks oli Pariisil juba üsna turvaline vahe sees ja 1:1. Kolmandas töötas meie rünnak korralikult, olime 23:17 ees, aga lõpus lasime järgi liiga palju (24:22), aga saime selle teise geimivõidu kätte. Neljandas hakkas paugutama Pariisi diago, kes esimesed kaks geimi oli ikka väga kahvatu. Ungarlasest nurgad tegid ka oma ära ja vaikselt see viies geim kohale hiiliski. Oii, kus selles läks andmiseks. Kohtunik sai ikka korralikult pragada mõlemalt tiimilt. Seal oli ikka üsna mitu kaheldavat palli, mis õnneks vilistati meie kasuks. 14:14 - vastaste diago lööb maha. 14:15 - diago lööb auti. 15:15 - vastaste nurk Liliom toob punkti. 15:16 - sama mängija teeb rünnakuvea. Lõpuks littis Karolina ühe pika pallivahetuse palli täiega põrandale ja vastaste nurk lõi matšpalli auti ja raske 3:2 võit oligi meie! Jumal tänatud! Meile oli hädasti vaja seda võitu ja punkte. Võidu üle muidugi hea meel, aga ilus see mäng küll ei olnud. Mõlema tiimi poolt. Esikolme tiimi vastu sellise vigade arvuga ei saa kuidagi.
Pärast mängu läksin Pariisi tiimiga veel sööma ja oligi aeg Liisile kallid-musid teha ja ta tagasi koju saata. Ei teagi nüüd millal jälle näeb, aga ma loodan, et saame nad play-offis vastu.
See nädal läksin nn. ametlikult meie kliinikusse (CERS) patsiendiks. Iga päev 3-4 tundi olen seal - harjutused, cardio, bassein, massaaž. Täna tegin juba hüppeid nii kõrgele kui jaksasin ja jooksin AlterG peal. LÕPUKS SAI JOOSTA! Ma kuulutasin kõigile seda. Ei jõudnud ära oodata seda päeva. Kuu sai täis ka vigastusest, nii et nüüd annamegi natukene rohkem vatti sellele vasakule jalale. Trennis hüpata veel ei lubata, ehk järgmisest nädalast saab. Reedel on meil mäng Quimperi vastu võõrsil, aga sinna mind kaasa veel ei võeta. No mul väike lootus oli, aga mängida ma tõenäoliselt poleks saanud ikkagi, et on parem kui see pikk reis praegu vahele jääb ja saan siin Andreaga terve nädala töötada.
Üritan teha mingi suure kokkuvõtva postituse oma tervest eelmisest aastast, et siis kunagi oleks tore lugeda :) Seniks aga - tsauka!
Comments
Post a Comment