St.Raphael - Cannes

St.Raphael - Cannes 1:3 (20:25 25:21 22:25 19:25)

Teisipäeva õhtul sõitsime meist 30km kaugusel olevasse imeilusasse Cannes'i, kus ootas kohtumine tabeliliidriga. Mängisime nendega 4 treeningmängu septembris ja ausalt öeldes ma imestan, et nemad on siin liigas hetkel juhtpositsioonil. Muidugi hea tiim, aga ei mitte midagi sensatsioonilist. 

Enne seda mängu üritasid nii tiimikad kui ka treener mind natukene töödelda, et ma laseks ennast vabamaks, ei mõtleks nii palju ja hakkaks mängu nautima. Näiteks mu sünnipäeval, esmaspäeval, kutsus treener mu peale videokoosolekut enda juurde. Mõtlesin, et no nii, millega ma nüüd hakkama olen saanud :D Palus mul tuua meie taktikapaberid, mis saame alati enne mänge videokoosolekutel. Seal on kirjas keda ja kuidas blokime, kellele servida jne. Ta küsis, kas ma teen märkmeid inglise keeles. Ma vastasin, et "ei". Ta ütles selle peale "good", võttis paberid mu käest, rebis tükkideks, viskas prügikasti ja ütles "tomorrow you play volleyball". Esimesed 30 sekundit ei saanud ma aru, et mis just juhtunud oli, aga vaikselt toibudes jõudis kohale, et paremat kingitust vist poleks osanud tahtagi - nii vaba tunne oli. Tõsi ta on, et megalt tuleb enne igat mängu infot peale, meil on vahel 4-5 videokoosolekut, ja mina muidugi üritan kõike seda talletada, mis tähendab seda, et lõpuks on see üks pudru ja kapsad ja ma mõtlen täiega üle. Niisiis, vahetult enne mängu ma veel küsisin, et Giulio, kas ma peaksin ikkagi midagi teadma ja ta ütles, et ma lihtsalt naudiks mängu. Ma tegelikult polnud ju kindelgi, et ma üldse platsile saan, sest enamuse eelmisest mängust mängis Julie minu asemel, aga siiski oli enne mängu superhea tuju ja energiat ülearugi. 

Nagu ma maininud olen varem, siis Cannes' võib nimetada kohati prantsuse naiste võrkpalli pealinnaks, kuid sellele vaatamata oli pealtvaatajaid üsna vähe(500-600). Alustasin. Võtsin eesmärgiks lüüa kõiki palle, mängida julgelt ja mitte teha mingeid totakaid hanitusi, mis siin maha nagunii eriti ei jää. Esimest geimi alustasime tublilt ja tehnilisele vaheajale läksime isegi minimaalses eduseisus. Siis tuli korraks kerge mõõn ja vastased võtsid mitu punkti järjest ja olime 3-4 punktilises kaotusseisus. Vahe aina kärises ja Cannes suutis soliidset edu lõpuni hoida, millest ka geimivõiduks piisas. Tegime palju omavigu - 8.  Teine geim oli juba hoopis tulisem lahing. Juhtisime 12:10, 14:12. Teisele tehnilisele läksime 16:13 eduseisul, mis üsna kiiresti kahanes viigiks 18:18, kuid siis paar pussakat palli jäid vastaste platsipoolele maha ja olime jälle juhtimas. Seisul 23:21 sai meie kapten Liesbet vigastada. Tõmbas mingi lihase põlve tagant ära, ma tõesti loodan, et pole midagi katki, aga igatahes edasi ta mängida ei saanud. Olin nelja peal ja serviti mu peale, võtsin idekalt vastu ja lõin punktiks. Adrenaliin möllas ja side usaldas aina rohkem. Ka geimpall usaldati mulle - videost vaatasin, et oli ikka päris korralik litter nelja pealt nelja peale. Ma ei saa aru miks ma seda kogu aeg ei tee :D Kuidagi sai nurk käed ette, kuid mängisime kaitses hästi ja teise korraga tõin selle punkti koju. 25:21 meile. JESSSSS! Juba üks väike võit käes. Geimidevaheline paus oli tegelikult natuke nukker, sest meie kapteni jalg oli üsna halvas seisus ja kui väga ta ka ei üritanud meile seda julgust süstida, oli meil temast tegelikult puudus. Vahet pole kuidas ta mängib - tema olemasolu platsil on lihtsalt äärmiselt oluline. Kõik tunnevad ennast palju turvalisemalt ja on, kelle peale loota. Kolmanda alguses tegin kohe ühe sellise ämbri, et siiamaani häbi - tõime kaitses raske palli üles ja ma tahtsin selle kõrge kaarega üle anda ja lihtsalt söötsin altsööduga auti. Jobu. Õnneks heastasin kahe serviässaga oma jama. Geim kulges üsna tasavägiselt ja kumbki ei lasnud teist tiimi kaugemale kui 1-2 punkti. Kuskil seal juba väga otsustavate punktide juures jäime hätta. Temps lõi ühesesse blokki, rünnak kukkus libero ja nurga vahele, ma ei löönud ühte ideaalset tõstet ära. Kõige rohkem ajab mind ennast närvi, et ma olen kuue peal kaitses nii ees ja siis mingid lihtsad pallid kukuvad sinna taha piiri äärde maha. Samas, tore oli see, et serviga mind enam eriti ei otsitudki ja isegi kui serviti, siis sain hästi kätte. Kolmas geim 25:22 koduvõistkonnale. Videot vaadates tegelikult oli ju võrdne mäng, lihtsalt tundus geimi lõpus, et me eriti ei uskunud, et võiksime selle geimi ka võita. Neljas oli juba veenvamalt vastaste geim. Juba alguses tekkis üks asetus, kus punktid lihtsalt läksid ja läksid ja lõpuks me enam sellest ei toibunudki. Cannes'i üks põhinurk ei mänginud juba algusest peale, aga teisel käis neljanda geimi keskel õlg liigesest väljas, nii et tema on ka pikemaks ajaks audis nüüd. Vastane oli küll juba üsna turvalises eduseisus ja meie mäng laiali vajunud, aga siiski üritasin nende elu võimalikult keeruliseks teha ja venitada seda mängu nii pikaks kui võimalik. 

Pärast mängu olid mul väga vastuolulised emotsioonid - ühest küljest olin õnnelik, et tegin hea tiimi vastu hea mängu, vast enda parima sellel hooajal (15punkti) ja ma andsin endast tõesti niipalju kui tollel õhtul võimalik. Samas, juba ammu pole ma näinud midagi nii kurba kui pisarsilmil Liesbeti istumas platsi kõrval maas. Ma lihtsalt kallistasin teda! Ta on mind nii tohutult aidanud juba selle lühikese ajaga, mis ma olen siin olnud ja teda sellises olukorras näha oli lihtsalt südantlõhestav. Füsio ei osanud kohe öelda, kas on midagi katki päris või ainult venitus, aga korralikult ta kõndida ei saanud ning pilti saab tegema minna alles nädala lõpus. 

Vot siis nii kulgeski mu viies detsember! Järgmine mäng on juba laupäeval, kodusaalis, ka väga kõva tiimi (Beziers) vastu. 

Mäng on järelvaadatav siin: http://www.dailymotion.com/video/x6b47el