Laupäeval, kui ma oma hüppeliigese välja väänasin, läks see otsekohe suureks ja hästi paiste. Füsio tõmbas kohe kõvasti teibi ja jää peale, et paistetus veel suuremaks ei läheks. Valutas vahelduva eduga, aga üldiselt tundsin ennast hästi. Tulin koju karkudega, teip jala peal ja läksin magama, jalg natukene kõrgemal, kuid valu läks iga minutiga aina hullemaks. Ma panin jääd, käisin duši all, võtsin valuvaigistit, aga ainuke asend, kuidas olla sain, oli karkudel püsti. Lamades ei suutnud taluda seda valu. Ma tegelikult ei saanudki aru, et kas mul valutab hüpekas, lihtsalt terve jalg sellest, et veri kinni või teip hõõrub nahka. Mõtlesin, et okei, kannatan ära, et hommikul on paistetus kindlasti all, aga kell kuus hommikul mul viskas lihtsalt kopa ette - ma olin nii väsinud. Lõikasn teibi ära ja voila - valu kadunud. Magasin nagu nott 3-4 tundi, kuni helistas mulle meie president Christine, kelle mees Roland on (meie tiimi) arst. Sain aru, et lähme pilti tegema, aga tegelikult tahtis lihtsalt ta mees mu jala üle vaadata. Sõitsimegi nende juurde, kus toimus ka kõige esimene tiimi lõunasöök augusti lõpus. Roland vaatas mu jala üle ja ütles, et kolmest sidemest üks on kõvemini kahjustada saanud, kui teised kaks, aga luu katki ei ole. Tema sõnu kinnitasid eile tehtud röntgen ja ultraheli. Luu ei ole katki, aga üks side on puruks. Sain kiirelt ortopeedi juurde ka aja, kes ütles, et mul vedas, et katki ei läinud külgmine side, mis on kõige tähtsam(?). Vaatas üle, pani teibi peale ja ütles, et nüüd 2 nädalat pean käima ringi suure saapaga, mis toestab jalga ja 3 nädalat iga päev kerge teibi peal hoidma. Jää ka.
Pärast arstidevahet jooksmist läksin trenniajaks saali, et rääkida trenkside ja tiimikatega. Ma olin lihtsalt niii kade, et ma ei saanud trenni teha. Üks vanem füsio, kes vahel meid aitab, tuli mu jalga üle vaatama ja ütles ka, et siin pole midagi hullu. Natuke masseeris ja tegime harjutusi, ütles, et natukene võin raskust selle peale panna, et veri ringi käiks. Jõusaalis saan teha ülakeha ja varsti juba natukene võrkpalli ka pingi pealt.
Vaatasin mänguvideo ka ära ja ega tegelikult midagi eriti näha ei ole. Lihtsalt kukkusin maha peale rünnakut. Sain meie statistikult õige statistika ka, seda LNV oma ei tasu uskuda.
Vaatasin mänguvideo ka ära ja ega tegelikult midagi eriti näha ei ole. Lihtsalt kukkusin maha peale rünnakut. Sain meie statistikult õige statistika ka, seda LNV oma ei tasu uskuda.
Mäng on järelvaadatav siin: http://www.dailymotion.com/video/x6be69p
Tuju on tegelikult hea, sest kõik, kes mu jala üle vaatasid, ütlesid, et siin pole midagi hullu ja peaks ilusti ära paranema. Kõik hoolitsevad mu eest nii hästi ja füsiod pmst võitlevad, et kelle juurde ma nüüd täna lähen :D Homme panemegi CERSis (kliinik, kus käime) koos arstiga raviplaani paika ja vaatame, mis edasi saab. Progress on muidugi muljetavaldav - kui eile füsio mu jalale teipi pani, siis ma karjusin nagu siga aia vahel; täna ei tulnud peaaegu piiksugi. Ma usun, et kui reedel oleks tavalise liigamängu asemel finaal, siis ma oleks võimeline selle ära mängima, kui see paranemine jätkub nii nagu praegu. Njamh, mul kästakse ikkagi rahulikult praegu võtta ja Nancy mäng jääb mul kahjuks vahele.
Pildid minu emotsiooniderikkast laupäeva õhtust:
Comments
Post a Comment