Eestisse

Pole ammu teada andnud, et kuidas vigane elab. Hästi elab! Käin jõusaalis ja pallitrennis saan teha selle ratastega kontoritooli või suure võimlemispalli peal harjutusi. Meie füsio juures olen käinud iga päev, teeme palju harjutusi. See nädal saatis ta mu ka käsipallitiimi füsio juurde, kes tegi mulle ultraheli ja deca (?) ravi. Nüüdseks oleme jõudnud nii kaugele, et ma kõnnin juba täitsa normaalselt omal jalal ka, aga toast väljas käin ikka oma suure saapaga. Saan ratast sõita ja ühel jalal seista, päkkadele-kandadele tõusta. Kuna nüüd paar päeva olengi rohkem koormust sellele andnud, siis on natukene valulikum ja paistes kui mitte midagi tehes, aga hea, et veri ringi käib. 

Reedel mängisime Nancy vastu. Pidin seda kurba kaotust arvutiekraani taga vaatama. Nancy on meist tagapool ja meil oleks olnud hädasti vaja punkte tabelisse sealt, aga suhteliselt tujutu ja kuiv 0:3 kaotus. Ma ei kujuta ette midagi hullemat kui passida kodus, teha mitte midagi ja vaadata kuidas su tiim kaotab. Jama värk :(

Eile käis tiim andmas näidistreeningut meist 45 minuti kaugusel olevas Draguignan'is. Sõitsin ka koos presidendiga sinna ja vaatasimegi natuke trenni, andsime autogramme, tegime pilte ja sõime. Üleeile käisime tiimiga söömas. Meie side Natalia kutt tuli siia USAst nädalakeseks ja eile nad kihlusid! Nii äge! 

Ilmad on soojad. Kuna mul see saapaga käimine hoiab naha kogu aeg sooja, siis ma käin üsna palju T-särgi väel veel, äärmisel juhul kilekaga. Päikese käes on kuskil 13-14 kraadi, laupäevaks lubab isegi 17, aga täna hommikul kraapisin autoakendelt jääd. Temperatuuride vahe on ikka suur öö ja päeva vahel.

Homme kell 4 hommikul algab minu retk Eestisse. Nice - München - Tallinn. Ma ei saaks öelda, et ma ei taha Eestisse tulla, aga kui ma ei tuleks, siis poleks ka hullu. Mitte et Eestis oleks halb, vaid siin on lihtsalt nii hea ja ma tõesti naudin oma elu. :) Lisaks on kurb, et pool hooajast ongi juba läbi. Uskumatu kuidas aeg lendab. Rovaniemi läksin pärast igat koduskäikus ikka palju raskema südamega tagasi. Sain juba hunniku harjutusi, mida iga päev peaksin tegema  - nii võrkpallialaseid kui ka hüpeka tugevdamiseks. Laupäeval saab kaks nädalat vigastusest ja see on tublisti paranenud. Endal on lihtsalt hirm kohati ja peab ettevaatlik olema. Kõik ju tahavad, et rutttttu terveks saaksin. Jaanuari alguses lähen "täiskohaga" CERSi, kus Andrea võtab mu korralikult ette ja hakkame seda vasakut jalga tagasi vormi ajama. Jaanuari teises pooles tahaks olla juba mänguvalmis ja aidata tiimi. Positiivse poole pealt saan teha paaaaaalju vastuvõttu, mis mulle äärmiselt kasulik on. Ei jõua ära oodata millal saaks juba korralikult trenni teha. Ma armastan võrkpalli, aga sellised eemalolemised panevad seda veel rohkem väärtustama :) 

Panen siia mõned pildid veel eelmisest mängust. Viimasel pildil on meie füsio Andrea, kellest ma pilti ei pannud tiimi tutvustavas postituses. Essa pilt hetk enne kui maandusin kohtunikupukil.