Šveits

Umbes kuu aega tagasi saime treeneritelt teada, et meie selle aasta viimased järjestikused kaks vaba päeva on peale Evreuxi mängu. Novembri lõpus on mitmed liigamängud põhjas võõrsil ning karikamäng, detsembris on lihtsalt tavalisest natukene tihedam graafik + jõulud. Mõtlesin, et peaksin need kaks päeva kuidagi kasulikult veetma ja lihtsalt avasin Nicei lennujaama 12. novembri lennuplaani, et kuhu sealt varahommikul lennata saaks. Kohe üks esimesi lende oli Baselisse, mille lähedal asub Anu klubi. Tagasilend esmaspäeval üsna hilja, piletid üliodavad. Tundus tore mõte, aga millegipärast olin kindel, et sellest midagi välja nagunii ei tule. Igaks juhuks siiski kirjutasin Anule ja voilà neil on kodus mäng Nette tiimi vastu. No ideaalsemat varianti ei oskakski tahta, nii et ostsingi piletid ära. 

Pühapäeva varahommikul alustasimegi sõitu koos meie tempsi Julietaga (kes lendas Barcelonasse) Nicei poole. Pärast tunnist lendu jõudsin Baselisse, kus mind ootas 6 kraadi, vihm, tuul. külm. Noh, eks ma olengi siin lõunas ära hellitatud selle ilusa ilmaga. Anu tuli mulle järgi ja hakkasime sõitma tema kodulinna Aeschi poole. Anu armsasse koju jõudes hakkas ta mulle tubli võõrustajana pastat tegema, rääkimata nendest kolmest Ben and Jerry's jäätisest, mida ta õhtuks varunud oli. Enne mängu tegime koos kohustusliku lõunauinaku ka. Tund enne mängule minemist hüppas meie juurest läbi kanadalane Jazmine, kellega ma koos kaks aastat Rovaniemis mängisin. Mina tulin Prantsusmaale, tema läks Šveitsi ja mängib nüüd Anuga samas tiimis. 

Mängu vaatasin koos meie koondise ÜKE treeneri Indrek Verro ja meestekoondise teise trenksi Rainer Vassiljeviga, kes mõlemad töötavad nüüd Šveitsi meeste liiga klubi Schönenwerdi juures. Palusin Nettel ja Anul tiba põnevam mäng serveerida selleks pühapäeva õhtuks ja õnneks selle me ka saime. Soliidsed neli geimi. 3:1 Anule. Peale mängu rääkisin natukene nende sakslasest peatreeneriga juttu ja Nette klubi Könizi treeneritega (lätlane ja soomlane). Käisime söömas ja läksime koju tagasi. Jaz tuli ka veel mõneks tunniks Anu juurde. Meie rahulik õhtu mööduski neljakesi juttu ajades ja jäätist süües.

Esmaspäeva hommikul ärkasin pannkoogi lõhnade peale. Anu oli kondiiter Nettele andnud käsu pannkooke teha ja no need olid tõesti nämmmmmad. Päev oli juba ilusti alanud! Otsustasime sõita Šveitsi pealinna Berni. Mul pole juba ammu nii põnevat autosõitu olnud - igas suunas kuhu vaatasid olid mäed. Siin-seal võis juba lund näha. Parkisime auto kesklinna ning hakkasime mööda peatänavat jalutama. Vahepeal hüppasime mõnda huvitavasse tundunud poodi sisse. Turistidele kohaselt sai ikka tublilt pilte ka tehtud. 

Varsti olidki kõhud jalutamisest tühjad ja kuna Anul oli pitsaisu, siis läksimegi ühte Itaalia restosse. Nette ja Anu võtsid pitsa, ma lasanje. Kõigile tundus maitsevat. Kõhud täis, oligi aeg tagasi autoni jalutada, Nettega hüvasti jätta ja tagasiteele asuda. Tunnikese saime veel Anu juures lebotada enne kui oli aeg tagasi Prantsusmaale lennata. Õnneks tuli Jaz ka lennujaama kaasa, nii et sain kõigile teha korralikud kallid ja "tsau" öelda. Nii kurb oli lahkuda. Pole juba ammu nii toredaid päevi olnud :) 

See nädal on olnud üsna tavapärane. Iga päev kaks trenni. Kõik meie nurgad peale minu on poolvigased ja kaasa eriti ei tee, nii et trennis saab hüpata nagu segane. Vastuvõtuga olen palju vaeva näinud ja treeneril peale trenne servida lasknud. Ilmad on ilusad, tervis ka üsna korras, võrkpalliisu suur, nii et üritan jätkata samas vaimus!