St. Raphael - Mulhouse 0:3 (24:26 15:25 19:25)
Kuna meie kaptenil Liesbetil avastati väike kõhulihase rebend, siis Mulhousei ta meiega kaasa ei sõitnud. See tähendas siis seda, et ma üle pika aja sain jälle mängida. Mulhouse on eelmise aasta meister ja ega nad sellelgi hooajal vastu muust kui võidusti ei mõtle. Juba saali sisse astudes oli mõnus mängu atmosfäär. Pealtvaatajaid oli kuskil 3200 ringis. Ma arvan, et ma pole nii suure publiku ees veel mänginud. Lähed servima, 6000 silma vaatavad ainult sind - ulme. Mängu algus oli meie poolt vaadates natukene rabe, blokk töötas hästi ja saime rünnakutele näpud vahele, kuid kaitses keegi ei korjanud neid palle üles. Õnneks saime heade sooritustega mängu käima ja ei lasknud koduvõistkonda eest. Treener ütles juba alguses, et võidab see, kes on kannatlikum ja ei eksi pikkade pallivahetuste lõpus. Geimi lõpupoole tundus, et Mulhouse sai juba üsna turvalise edu (21:18, 24:22), kuid me ei andnud alla. Võitlesime järgi ja viigistasime 24:24, kuid kahte järgmist vastaste rünnakut me peatada ei suutnud ja 26:24 essa geim kodutiimile. Kripeldab, aga pole hullu, üsna hea algus tegelikult. Teises geimis suutsimegi mängida punkt-punktis kuni seisuni 13:13. Siis hakkas igaltpoolt logisema - algul vastuvõtt ja siis sealt ka rünnak. No lihtsalt ei suutnud enda mängu üles ehitada enam. Treener tegi ka mõned vahetused, aga see meid enam ei päästnud, vahe oli juba liiga suureks kärisenud. 2:0 Mulhouseile. Geimide vahel pidas Giulio väikese motivatsioonikõne ja süstis meisse usku. Midagi võimatut tegelikult ei olnud, nägime kolli seal kus seda tegelikult ei olnud. Kolmandas saime stardipakkudelt kiirelt minema ja juhtisime 6:1. Kahjuks ei tähenda see naiste võrkpallis midagi. Vastane viigistas 6:6 ja järgmine seis oli juba 12:7. Peale seda läksid nad omateed. Rünnakul tehti mis taheti, me ainult vahtisime pealt. Tempsid lõid pallid otse põrandale, nurgad näppudest ära. Ei saanud enam kuidagi vastu. Kolmas geim 19:25 ja kogu mäng 0:3. Peale mängu oli ikka üsna kurbik olla, sest ma tõesti uskusin, et me võime võita. Esimese geimi kaotus jäi ikka kõvasti kripeldama. Enda mänguga ma ka rahul ei olnud. Kui sain heast vastuvõtust tõste, siis tihti oli 1vs1 ja lõin ära ning lõin normaalse tugevusega jõuservi, mitte mingit pussukat, aga nii tihti olin kaitses vales kohas ja blokis lendasin ära. Samas oli tore jälle mängida, eriti sellises atmosfääris. Sain kõvasti motti juurde, et olla ühel päeval see mängija, kes teeb sellise publiku ees tegusid :) Pärast võitu tõusis publik püsti, väljak täitus klubi juunioritega ja üheskoos hakati rütmi saatel plaksutama. Nagu ma aru sain, siis see on mingisuguselt jalkatiimilt üle võetud. Äge! Nii äge!
Comments
Post a Comment