St. Raphael - Nantes

St.Raphael - Nantes 0:3 (23:25 18:25 28:30)

Kuna sellest mängust pole absoluutselt midagi positiivset kaasa võtta, siis katsun selle postitusega kuidagi ühelepoole saada, et saaks ometi selle kurva reede õhtu peast visata. 

Kuna Lies pole veel endiselt terve, siis alustasin põhis. Enne mängu pidasin meie libero Amandine'ga väikse rahustava vestluse, et ma liialt ei muretseks selle vastuvõtu pärast. Võeti kohe mind ette, aga sain üle pika aja ilusti hakkama. Kuna eelmises mängus patustasin bloki ja kaitsemänguga, siis see mäng panin nendele erilist rõhku ja läks täitsa hästi. Ka julgestus toimis. Üle pika aja nautisin mängu ja ei hoidnud oma emotsioone tagasi. Asja AGA on see, et minu tugevaim element - rünnak - jäi kuidagi unarusse. Algusest peale domineerisime mängu, aga siis läks vastaste diagonaal servima, pani kaks ässa järjest, meie eduseis kahanes viigiks, jäin pealeminekuga hiljaks, tõste natukene madal ja hakkasin mingeid lolle hanitusi tegema. Geimi lõpus mängis vastane kõik meie rünnakud üles, diago lõi maha ja 25:23 kodumeeskonnale. Teine geim oli juba algusest saadik hukule määratud, tegime palju vigu ja vastane sai sellest ainult indu juurde. Nende super kaitsemäng lihtsalt "sõi" meid ära. Kolmandas olin pingil, aga mäng kulges ülipingeliselt. Kumbki tiim ei saanud eest ära. Meil oli kasutada mitu geimpalli, siis vastastel paar tükki, mille ära päästsime. Kuskil seisul 25:24 vahetati mind sisse. Ma sain tõste, aga ei löönud ära. Tagatipuks panin servi ka veel võrku. Võitlesime tublilt, kuid lõpuks ikkagi 30:28 vastastele. Ma tundsin täiesti katastroofiliselt ennast pärast mängu. Nii palju mõtteid oli. Miks ma seda tegin? Miks ma nii ei teinud? Miks ma ei julge lüüa palle? Miks ma seda palli sealt plakatite tagant ära ei toonud? Miks ma kardan nii väga eksida? Ma ei tea, võib-olla ma lihtsalt ei ole valmis veel. Olen nüüd kaks mängu järjest saanud mänguaega, aga pole suutnud kordagi ennast veel tõestada. Nii vastik tunne on sees. Positiivne on see, et ma naudin igat hetke trennis ja tahakski aint trenni teha ja paremaks saada. Võistkond ja treener usuvad minusse ja nii nõme on nende ootusi kogu aeg petta, aga ma ei kavatse alla anda ;) 

Järgmine mäng on juba teisipäeval Venelles'ga. Kodus, karikamäng. Pöidlad pihku !

(NB! postitus on kirjutatud peale 4h und ja üsna emotsioonide pealt, nii et võib esineda liialt dramaatikat! :D )