St.Raphael - Venelles 3:1 (22:25 25:17 25:20 25:16)
Meie esimene prantsuse karikavõistluste mäng. Vastaseks eelmise aasta karikavõitja Venelles, kellega olime mänginud ühe treeningmängu septembris. Nende treener on prantsuse naistekoondise treener. Enne mängu oli superhea tuju, palju energiat ja väike kohustuslik ärevus sees, kuid pärast avavilet panin kohe ühe pussuka servi võrku. Õnneks vastane tegi kingituse kohe vastu kah. Saime stardipakkudelt ilusti minema ja juhtisime 8:2. Mängisime üsna kindlalt ja vastane eriti enda mängu käima ei saanudki. Teine tehniline 16:12 meile. Esimene tõste, mis sain, oli natuke kõrge ja lõin meetrikese-kaks auti. Okei, polnud hullu. Siis järgmine tõste kahe peale, blokist auti, aga jäin ise ette. Järgi kohe vastaste serv mulle kahe peale, natuke liiga lähedal võrgule ja Venellesi temps lõi palli keset väljakut maha. Ciao adios - Krissu pingile! Ma olin lihtsalt niiiiiiii kurb - miks ma seda paganama võrkpalli üldse mängin? Täielik masekas. Oleks tahtnud riietusruumi joosta, oma asjad võtta ja koju sõita. Kirss tordil oli see, et lõpuks lasime vastased järgi ja kaotasime essa geimi 22:25. Enne teist geimi juba jalutasin varude kasti suunas, kui peatreener Giulio ütles, et ma lähen mängu. Te oleks pidanud mu nägu nägema - mulle oleks nagu kutsikas või hobune kingitud. Ma lihtsalt jooksin sinna platsile, et jumala eest ta ümber ei mõtleks :D Mõtlesin, et enam mul pole küll midagi kaotada. Mulle neid võimalusi niipalju antud, ma ei saa enam ei ennast, oma tiimi, staffi ega kodupublikut alt vedada - now or never. Igat tõstet lõin nagu see oleks mu elu viimane löök - täie jõuga, ilma mingisuguse kõhkluseta. Parem löön 5 korda blokki, kui hanitan ja pärast mängu kahetsen. Ja asi toimis! Sain aina enesekindlust juurde ja servijoone taha minnes oli juba täitsa hea tunne - esimesed kaks ässa hüppelt jõuserviga sellel hooajal! Meie kapten Liesbet oli ka mängus lõpuks tagasi ja lõpuks oli see õige tunne tagasi. Teine geim kindlalt 25:17 meile. Kolmas ja neljas geim ka erilist pinget ei pakkunud, vastane tegi nii palju vigu ja meie aina lustisime, eriti serviga, nii et mäng üsna kindlalt 3:1 meile! MA OLIN LIHTSALT NII ÕNNELIK! Lõpuks ometi ma mängisin nii nagu ma oskan. Rahvas saalis juubeldas ja andsime kõigile plaksu ja hüppasime ringi. Muidugi oli asi kaugel mu parimatest mängudest, aga ma vähemalt ründasin julgelt ja aitasin tiimi. Kõige suurema naeratuse toob mulle näole see, et treener tõesti uskus minusse viimase minutini ja pani mu teises geimis mängu. Mu tiimikad olid ka nii õnnelikud mu üle, et ma lõpuks ometi tulin sealt kookonist välja ja võtsin käsipiduri pealt ära. Nüüd siit ainult edasi!
Homme, reedel, mängime taaskord kodus Venellesi vastu. Siis juba liigamäng. Karikavõistluste veerandfinaalis jaanuaris ootab meid Mulhouse!
Comments
Post a Comment